Kolmapäevases Riigikogu infotunnis küsis EKRE fraktsiooni saadik Rain Epler peaminister Kristen Michalilt ummikussejooksva Rail Balticu trassi kohta.
Rain Epler: “23. mail möödunud aastal me kirjutasime koos Priit Sibulaga Läti suursaadiku kaudu Läti valitsusele küsimustega Rail Balticu ehituse kohta Lätis. Viitasime seal ka sellele visiidile, mille Andris Kulbergs oli teinud Eestisse ja külastanud korruptsioonivastase erikomisjoni istungit ja rääkinud probleemidest Lätis nii rahastuse, projekteerimise, maantee omastamisega ja nii edasi.
25. juunil möödunud aastal me saime ametliku vastuse Lätist ja seal kuidagipidi ei kinnitatud, et 2030. aastal nende põhjapoolse lõigu valmimine on kindel. Vastupidi, seal öeldi, et ei saa tähelepanuta jätta, et rahastamisprobleemid on jätkuvalt märkimisväärsed ning 2030. aasta eesmärgini jõudmiseks on vaja olulisi poliitilisi otsuseid nii riiklikul, Balti kui ka Euroopa Liidu tasandil. Öeldi, et Rail Balticu elluviimine peab kulgema vastavalt sellele, kui palju Euroopa Liidu raha või muud välisraha tegelikult tuleb, ning vaja on ka tõsiseid täiendavaid otsuseid seoses eelarvega. Ja viidati ka sellele, et raha on puudu ja kaalutakse ka nii-öelda PPP mudelit ehk lisaraha leidmist erasektorist. Diplomaatilises keeles ikka üsna otseselt öeldi ära, et 2030 see valmis ei saa.
Samal ajal sõnumid Eestist – teie kõrval istuv härra Leis ütles maikuus ERR-ile, et Lätil on endiselt plaan 2030 see valmis saada. 30. mail möödunud aastal te ise olite Riias ja rääkisite sellest, kui kriitiline see valmimine on, ja rääkisite, kuidas te saite toonaselt peaministrilt kinnituse, et see valmib. Aga näiteks 5. juunil möödunud aastal te ei pidanud paljuks ka kritiseerida Rail Balticu kritiseerijaid või küsimuste esitajaid ja ütlesite, et kõik need inimesed siin esitavad Kremli jutupunkte.
Nii et mu küsimus on, kas te Eesti avalikkusele müüsite viimase aasta jooksul teadlikult sellist poliitilist optimismi, kuigi te tegelikult olite saanud Lätist info? Või siis kuidas juhtus, et Läti opositsioonipoliitiku jutt ja ka valitsuse ametlik info ei olnud teie analüüsi jõudnud ja te tuginesite valele infole?”
Peaministri arvates olevat trassil kõik korras, seetõttu küsis Rain Epler üle: “Väga hea, et sa Poola mängu tõid. Selles mõttes, et Poola asetaristuminister ütles, et enne 2040. aastat ei ole kuidagi teoreetiliseltki võimalik, et see raudtee meid Kesk-Euroopaga ühendama hakkab.
Aga tuleme siis kodutanumale tagasi. Ka meie ametnikud on öelnud, et kui Läti tõesti enne 2035. või veel hilisemat aastat oma põhjapoolset lõiku valmis ei saa, siis võime ka meie siin Eestis kaaluda, et teeme selle raudtee ainult Pärnuni. Kui sellest Rail Balticust saab vähemalt mõneks ajaks Tallinna–Pärnu, vähemalt Euroopaga ühenduse mõttes, tupikraudtee, siis kas sa oled valmis tunnistama, et algselt Euroopa ja NATO ühendusena esitletud projektist saab sisuliselt riiklikult doteeritud regionaalraudtee?
Ja nüüd küsimus. Kui palju see Tallinna–Pärnu ühenduse dotatsioon igal aastal Eesti maksumaksjale maksma hakkab? Ja teine lisaküsimus. Kas teil on olemas mingi analüüs selle mõju kohta, selles valguses, et praegu on täiesti ilma dotatsioonita, hästi toimiv, kvaliteetne ja mugav bussiühendus Tallinna–Pärnu vahel. Kui palju regionaalraudtee lisamine sellele liinile kahjustab täna toimivat ühendust? Kordan esimest küsimust, et kui palju see hakkab jooksvat dotatsiooni võtma riigieelarvest? Kas sellised kalkulatsioonid on sul olemas või oled sa vähemalt palunud, et need tehtaks?”
Ühelegi küsimusele Kristen Michal ei vastanud, vaid süüdistas EKRE-t Rail Balticu vastu olemises.