Euroopa Liidus loodi Õiglase Ülemineku Fond, et aidata kaasa traditsiooniliste tööstusharude kadumisel alternatiivsete tekkele, mis säilitaksid töökohti ja tagaksid mõjutatud piirkondade majandusliku elujõu. Kas Eesti on kasutanud seda võimalust targalt? Pigem mitte.
Suur osa summadest suunatakse projektidele ja ametkondadele, millel puudub tegelik mõju seatud eesmärgile. Näeme raha kulumas küsitava väärtusega projektidele, millest saavad eelkõige kasu bürokraatlikud institutsioonid. Lisaks saavad rahastuse ühekordsed ning majandusliku mõjuta ettevõtmised, mille eestvedajatel on ühekordne heameel raha saamisest, kuid mis on igasuguse tulevikumõjuta.
Sel fondil on potentsiaal mõnevõrra leevendada kahju traditsiooniliste majandusharude hävitamisest. Selle abil võiks suunata ressursse uute ja innovaatiliste ettevõtmiste käivitamiseks, mis loovad töökohti ja aitavad tugevdada Eesti majandust tulevikus. Näiteks võiks toetada uute tööstusettevõtete teket või aidata edukatel ettevõtetel muutustega kohaneda; samuti toetada haridust ja teadust, et piirkondades, kus tööstus kaob, oleks töötajatel võimalus ümberõppeks ja uutele elualadele sisenemiseks.
Tegelikkuses näeme midagi muud. Vaadates rahastatud projekte, ei ole raske märgata, et mitu neist ei täida fondi algseid eesmärke. Ressursid, mis peaksid aitama piirkondadel saada konkurentsivõimeliseks ja toetama uute tööstusharude teket, lähevad hoopis ebaolulisteks või naeruväärseteks projektideks.
Vaadates Õiglase Ülemineku Fondi raha kasutust Eestis, torkab silma hulk kaheldava väärtusega projekte. On rahastatud projekte, mis tegelevad kohalike käsitööoskuste säilitamisega, kuigi need ei loo pikaajalisi töökohti ega ole konkurentsivõimelised. Üks silmapaistev näide on investeeringud kohaliku laulu- ja tantsukultuuri säilitamisse, millel puudub otsene majanduslik kasu. Samuti on toetatud konverentse ja seminare, mille peamine „kasu” seisneb selles, et sündmuste korraldajad saavad ühekordse tulu. See ei aita lahendada kohalike töökohtade kadumise probleemi ega toeta Ida-Virumaa arengut.
Vaadakem näiteid. Suurima tüki, 46,7 miljonit eurot, saab endale haridus- ja noorteamet, kes kulutab üle poole rahast toetuse andmise tingimuste väljatöötamisele (sic!) ja ülejäänu täiendkoolituse mahu suurendamiseks. Lisaks „pudistatakse” raha väikeste summade kaupa küsitavatesse kohtadesse nagu tantsumaraton või laululaager, digitaalse noodikogu loomine, kodukandi kohtumised või kirveviskamise keskus. Näiteid jaburast rahakulutustest leiab veel ja veel. Andku kõigi vahvate ürituste korraldajad andeks, kuid usun, et ka nad ise on nõus, et piirkonna majandusliku heaolu säilimisele need tegevused kaasa ei aita. Kui raha kulutataks suunatult sellele, et majanduslik heaolu säiliks või heal juhul isegi paraneks, saaks rohelise mõtlemise päeva korraldada ka projektiraha kaasamata.
Toetuste jagamise üle otsustanud ametnikud ja poliitikud oleksid justkui kuulanud kass Basilio soovitust kuldmündid mulda pista, et rahapuu kasvatada. Aga me ei ela lollidemaal.
Õiglase Ülemineku Fondi vahendid on piiratud, ja kui neid kasutatakse projektideks, mis ei too kaasa jätkusuutlikku majanduslikku arengut, jäävad piirkonnad ilma tõelisest abist. Kui raha on kulutatud, kuid tulemus puudub – ei uusi töökohti, ei majanduslikku kasvu –, seisame silmitsi suure probleemiga. Tööstusalad, mida fond pidanuks uuendama ja arenedama, jäävad abita, ja ei parane inimeste elujärg.
Majanduse ümberkujundamise kontekstis ei tohi unustada, et see peab jääma konkurentsivõimeliseks. Kui toetust saavad projektid on illusoorsed ega loo reaalset väärtust, on fondi vahendid raisatatud ja tuleviku kasu on minimaalne. Kui Ida-Virumaal suretatakse välja põlevkivi väärindamisega seotud majandustegevus ja sellele majanduslikult võrdväärset alternatiivi ei teki, ei ole seal peagi inimesi, kes kirvest viskaks, ega noori, kellele on vaja lõpuballi. Sel juhul peavad peeglisse vaatama nii rahastamisotsused tegijad kui ka need, kes lühiajalise omakasu eesmärgil raha küsisid.
Rain Epler, riigikogu liige (EKRE)