Lugeja ja Uute Uudiste kaasautor Raivo Paas juhib oma kirjas ajalehtede ühisesindajale Mart Raudsaarele tähelepanu faktile, et sõnavabadus ei ole Eestis kuidagi paigas.
“Austatud Mart Raudsaar! Oma intervjuus KUKU raadiole Te leidsite, et sõnavabadusega pole meil probleemi, pole karta „et keegi ei saaks midagi öelda, mida ta asjadest arvab.“ Te leidsite – probleem on pigem sellega, et sõnad kipuvad devalveeruma.
Ma nõustun Teiega, probleem on kui seadusega hakatakse piirama Teie – Meediaettevõtete Liidu juhi ja ka ajakirjade toimetajate tegevust. Nõustuge ka minuga – see on väiksem probleem kui asjaolu, et kodanik Lambakarjus ei saa öelda, mida ta asjast arvab, kuigi see pole seadusega piiratud või nagu Te nimetate, reguleeritud.
Miks nii? Tähtis ei ole milliste vahenditega sõnavabadust piiratakse, vaid asjaolu, et seda tehakse. Kui sõnavabadus piiratakse seadusega, oleme me ühes paadis ja midagi siiski me saaksime ühiselt ette võtta, nagu näitab ajalooline kogemus. See tuleneb avaliku diktatuuri võimetusest.
Sõnavabadus on piiratud nii, nagu ta on praegu: teil ei ole – minul on, ühtedel ei ole – teistel on, mõnda moodi saab käsitleda – teistmoodi on vaen ja viha.
Minu seisukoht – sõnavabadus on piiratud, tugineb järgmistel asjaoludel.
Valimistulemuste proportsioon ei vasta ajakirjanduses ilmuvate seisukohtade proportsiooniga.
Kui ei oleks ilmunud üksikud selliste korüfeede kirjutised, nagu T. Alatalu, I. Gräzin ja veel mõned üksikud, kelle suukorvistamine olnuks nii silmatorkav, et välja hakkaks paistma avalik diktatuur, võib öelda, et ajakirjandus in corpore mängib poliitilist jalgpalli vaid ühte väravasse.
Millised jõud ja vahendid suukorvistavad ajakirjandust, pidanuks olema Teie teema. Kui see pole Teie teema – peaks hakkama seadusega reguleerima, ilmselt mitte ettekirjutustega, vaid tuleks luua Meediaettevõtete Liidu ja pressinõukogu asemele riiklik institutsioon, mille koosseis (näiteks 12 liikmeline kogu) valitaks otseselt, üldrahvalikult ja salajase hääletuse vahendusel.
Ma nõustun Teie väitega, et probleem on ja sõnad kipuvad devalveeruma (väärtus langema?), kui see tähendab Teil seda, mida mina olen käsitlenud varasemate autorite eeskujul – hämamise taktika. Siia kuulub ka tahtlik vääriti mõistmine. Siin ei saa enam rääkida erinevast käsitlusest, arusaamast või seisukohast. Tegemist on diversiooniga ajakirjanduses.
Minu lähiaja kümnekonnast artiklist erinevatele ajalehtedele on avaldanud mõned vaid portaal Uued Uudised.
Kui ma vastasin A. Kivirähu artiklile “Andrus Kivirähk: puuksutaja tagapingis” (kopeeritud pealkiri), kasutasin ma tema enda taktikat tema enda vastu, juhtides tähelepanu ajakirjanduses lokkavale lahmimisele ja tahtlikule väärtõlgendusele. Tulemus: Teie ja Kivirähk võite, Teil on sõnavabadus – mina, kodanik Lambakarjus ei või. Teine värav on suletud.
Ühe värava mängule ajakirjanduses viitab ka tema taktika muutus. Valimiste tulemuste põhjal on olnud alati rahulolijad ja rahulolematud ning sellest ülesaamiseks on kasutatud 100 päeva traditsiooni. Ajakirjandus on muutnud seda taktikat. Sellele on juhitud tähelepanu, kuid tulutult.
Tundub nagu pärineks ajakirjandus kuskilt teisest, vaenulikust riigist, ja ta justkui provotseeriks, taotleks riigi sekkumist. Ma pakkusin idee, üldrahvalikult valitud arbitraaž – sobib see Teile?
Ma usun, Te ei vasta ja värava löövad kõik kinni.”