Portaal wPolityce.pl kirjeldab olukorda Valgevenes, mille võimud on migrante täis lubanud, kusjuures nende tulevik on väga tume.
“Minsk on migrantidest üle ujutatud! Neid on lennujaamas, kaubanduskeskustes, isegi mänguväljakutel. “Meie koht on Euroopas, Saksamaal,” ütlevad nad.
Valgevene pealinnas Minskis võib migrante näha praktiliselt kõikjal – nad on lennujaamas, kaubanduskeskustes ja nende ees olevatel väljakutel, nad ekslevad parkides ja maa-alustes parklates ning istuvad isegi mänguväljakutel.
Minskis asuva Galereja kaubanduskeskuse uksele on ilmunud uus kleebis: turisti seljakottidega sissepääs keelatud. Sõnum on suunatud Lähis-Ida “turistidele”. Valgevene kaupluste seas prestiižseimaks tunnistatud Galereja on viimaste kuude jooksul muutunud migrantide alaliseks elukohaks.
Galereasse rajasid oma kodu habemega tumedanahalised mehed. Nad teevad seal sisseoste, aga jalutavad ka lihtsalt rühmades või veedavad aega toidukohtades. Nad seisavad ja vahel istuvad põrandal rahavahetuspunkti järjekorras. Nad kogunevad rühmadesse ja seisavad või kõnnivad koos, arutavad ägedalt või vaatavad lihtsalt kohalikku elu. Nad ootavad.
Raske öelda, kas Minskisse on migrante rohkem siginenud või hakkas valgevenelasi lihtsalt nende kohalolek rohkem häirima, kuid nad on saanud sagedaseks nii isiklike vestluste kui ka sotsiaalmeedia arutelude teemaks.
Internetis on fotosid migrantidest, kes magavad maa-alustes käikudes, istuvad, mõnikord kogu perega, pinkidel, seinte ääres, maas. Vahel teevad nad uinaku, seljakotti ja magamiskotti alla sättides. Kui ühed lahkuvad Minskist seljakottide, magamiskottide ja telkidega, astuvad teised asemele.
“Ma sõidutan neid. Nad lähevad turule riiete järele, kaubanduskeskustesse, hotelli,” ütleb Minski taksojuht agentuurile PAP. “Ma viin neid sageli Hiltoni lähedale (Galerea tagaosas, mis on eriti populaarne migrantide seas).”
“Mõni läheb otse piirile, minul isiklikult selliseid sõite pole olnud, aga sõbrannal paar korda. Nad maksavad ette – 200-300 dollarit. Keegi, kes räägib vene keelt, lepib nende nimel kokku kohtumise ja siis klaarivad omavahel arved. Kuhu nad lähevad? Otse metsa. Nende asukoht on telefonis märgitud,” teatab juht.
Migrandid ei ööbi Hiltonis, vaid lähedal asuvates Biełaruse ja Jubilejny hotellides. Sellest hoolimata on esmaspäeva varahommikul elegantse hotelli sissepääsu ees seljakottidest laotud küngas. Ümberringi on kümmekond inimest, kes on, nagu siin öeldakse, “mitteslaavi välimusega”.
Selliseid “kogunemispunkte” on Minskis erinevates kohtades näha. Mitte ainult hotellide ees, vaid ka Galereja enda ees, kuhu saabuvad terve päeva taksod migrante peale võtma. Nende kõrval on pidevalt valves liiklusautod. Teine populaarne koht migrantide pealevõtmiseks on parkla Minski ümbersõidu ääres, Dolhinovski tee lähedal.
Mõni päev tagasi saatis üks telekomioperaator klientidele veidra tekstisõnumi, mis kutsus üles vaktsiine tegema “suure hulga Lähis-Ida kodanike kohaloleku tõttu”, millele oli alla kirjutanud tervishoiuministeerium. Hiljem teatati, et tegemist oli “tehnilise veaga” ja tervishoiuministeerium katkestas algatuse kategooriliselt.
Valitsusmeelsed blogijad selgitasid seda kui”järjekordset vandenõud”. Igatahes on migrantide teema taas päevakorda kerkinud.
Võimude sõnul on need inimesed “turistid”, kes viibivad Valgevenes seaduslikult. Riigimeedia nende sageli koormavat kohalolekut ei maini, kuigi, nagu märgivad Minski elanikud, äratas mõne kuu eest kellegi koduõuel magamiskotis magava inimese politseipatrull kohe üsna jõhkralt.
Valgevene opositsiooni veebisait Zerkalo.io postitas kolmapäeval väljavõtted intervjuust 21-aastase Iraagi kurdi kodaniku Amiriga, kelle nime julgeolekukaalutlustel ei avalikustatud. Amir lendas koos ema ja kahe vennaga Valgevenesse. Ta ei varja, et tema pere eesmärk on jõuda Saksamaale, sest otsitakse paremaid elamistingimusi kui Iraagis. Ta kirjeldab Saksamaad kui oma ema unistust.
“Minu riigis napib toitu ja vett. Seetõttu valisime mina ja tuhanded mu vennad selle reisi – katse Euroopa Liitu siseneda,” Selgitab Amir.
Migrant räägib, et tema ja ta pere jõudsid Valgevenesse seaduslikult. Nad tulid lennukiga ja neil kulus kuus päeva, et vajalikud paberid korda ajada. Tasu oli 3000 dollarit inimese kohta.
Amir tunnistab, et tahtis algusest peale legaalselt Poolasse siseneda, kuid ootas Iraagi Kurdistani piirkonna võimude poolt viisa väljastamist neli kuud. Nii otsustas ta pääseda Euroopa Liitu Valgevene kaudu. Portaali Zerkalo.io ajakirjanikud lisasid, et pole võimalik selgitada, miks Amir selles olukorras Poola diplomaatilise üksuse või mõne teise EL-i riigi poole ei pöördunud.
Amiri perekond pääses Minskist piirilinna taksoga, nagu ka teised Valgevenes maabunud migrandid. Seejärel jätkasid nad jalgsi. Migrandid on püstitanud lähedal asuvatesse metsadesse laagri, kus Amiri sõnul on praegu 2500–3000 inimest. Nad ei olevat agressiivsed.
Hilisemas intervjuus räägib ta toidupuudusest ja külmast, mida kogesid tema, tema pere ja teised Poola-Valgevene piiril viibivad migrandid.
“Me lihtsalt seisame piiril,” ütleb Amir. “Me tahame, et Poola politsei ja Poola valitsus aitaksid meid ja avaksid piiri. Poola piirivalvurid käituvad sageli ebaadekvaatselt. Kui lähenesime, et paluda end Poolasse lubada, ründasid nad meid pisargaasiga. Samal ajal sunnib Valgevene piirivalve meid Poolasse minema, mistõttu me Valgevenesse jääda ei saa.”
Zerkalo.io-d toimetavad välismaalt Valgevene opositsiooniajakirjanikud. Selle asutasid Valgevene suurima sõltumatu uudisteteenistuse TUT.by toimetajad, mille Valgevene võimud sulgesid tänavu mais.”