Valitsuse saja päeva kohta on tavaks teha mõningaid vahekokkuvõtteid ja teevad seda Uued Uudisedki.
Kui suur osa ühiskonnast lõpuks opositsiooni ühiste pingutuste tulemusel murdis Reformierakonna pikki aastat kestnud võimumonopoli oli paljudel sära silmis. Lootused olid suured ja ootused kõrged.
Kõik lootsid, et ehk hakkavad nüüd ometi asjad muutuma ja poliitiline kultuur paranema, et hakatakse arvestatama väiksemate erakondade häälega, jne. Seda lubas ka peaminister Jüri Ratas.
Väga oluline roll vana peenhäälestusvõimu kukutamisel oli rahvuskonservatiividel, kes aga eeskätt kahe vana kartellirebase, sotside ja IRL survel, uuest valitsusest välja jäeti. Muidugi võis olla üheks põhjuseks seegi, et rahvuskonservatiivne tiib jäi endale kindlaks ning ei loobunud oma põhimõtetest.
Peab ütlema, et suur osa ootustest pole veel täitunud ja valitsemine veereb paraku samadel vanadel ratastel. Rahvuskonservatiivid panevad Mart Helme suu läbi (ÕL 03.03.17) hetkel Ratase valitsusele suuremeelselt hindeks koolipoisiliku kolme ja jätavad lahtiseks võimaluse seda kas halvendada või parandada. Valik on seega tegijate eneste käes.
Positiivse poole pealt võiks esile tuua põllumajandustoetuste suurendamise, mis oli ka üks rahvuskonservatiivide põhilubadusi valimistel, tagada omavalitsuste suurem maksubaas nende kohustuste täitmiseks ja toetuse vähemkindlustatud elanikkonnagruppidele.
Samas Õhtulehe artiklis on Mart Helme kokkuvõtlikult välja toonud ka uue valitsuse möödalaskmised. “Ämbreid on palju, aga suurim on kindlasti see, et mingit uut poliitilist kultuuri, mida Ratas lubas, pole tulnud. Selle kujukaim näide on Mailis Repsi valetamine Sputniku teemal ja vassimine riigikogu ees venekeelse hariduse küsimustes. Samuti viis, kuidas venelastele räägitakse üht, eestlastele teist. Ämbrid on ka kannapöörded Rail Balticu, presidendi otsevalimiste, e-valimiste, haldusreformi ja maksutõusude teemadel.”
Peaminister on teatud määral kahvlis ja neid kahvleid on paraku rohkem kui üks. Ühest küljest on Ratas koalitsioonipartnerite pantvang, sest ilma nende toeta valitsus kukuks. Sestap peab peaminister ajama üsna kindlalt äratuntavalt sotsiaaldemokraatide asja, IRLga arvestatakse vähem. Teine kahvel on parteisisene ja seegi ripub pidevalt KE nn uue suuna esindajate pea kohal. Kui vene valijate, Toomide, Kõlvartite ja Stalnuhhinite nõudmisi (eeskätt venestamine) ei täideta, võib laguneda riigikogu fraktsioon ja seejärel tegelikult kogu valitsus. Jutud, et Keskerakond on ühtsem kui kunagi varem ei vasta paraku tõele. Ees on KOV valimised, mis otsustavad võimukoridorides nii mõndagi.
Kui erakond suudab sisekriisist tulenevat pauguga lõhkiminekut vältida, siis on ometi selge, et Ratase juhitavat Keskerakonda ootab Tallinnas ees samasugune kambakas nagu reformiste riigivõimu juures. Elame- näeme kuidas selle kõigega toime tullakse?
FOTO: PM/Scanpix