Opositsioon peabki valitsuse suhtes kriitiline olema, kuid seejuures ka konstruktiivne – paraku on Reformierakond ja sotsid olnud ainult lammutavad ja hüsteerilised.
EKRE osalusega valitsuse võimule tulles alustas oravapartei hirmutamisega, et Eesti maine pidavat läänemaailmas kolinaga kukkuma. Paraku tulid kõik sellekohased tõendid samasugustest liberaalsetest väljaannetest, nagu Eesti peavoolumeedia, ja Reformierakonna poliitikute poolt ette söödetuna ja ülevõimendatuna.
Tartu Ülikooli riigiõiguse lektor Paloma Krõõt Tupay kirjutab selle kohta, et vaevalt prantslased mõtlevad Marine Le Peni või sakslased AfD edu puhul sellest, mida eestlased neist mõtlevad. Kui Eesti ametiisikud pärast Jüri Ratase valitsuse tööleasumist maailmas visiitide käigus ringi liikusid, ei täheldanud nad kuskil paanikat Eestis “toimuva” pärast – kui nad just ise paanikamärke ei otsinud.
Teisipäeval jätkas paanika külvamist Keit Pentus-Rosimannus, kes kritiseeris teisipäeval riigikogu Euroopa Liidu poliitika arutelul peetud kõnes valitsuse ambitsiooni puudumist Euroopa probleemide lahendamisel.
“Nõuded on erinevad, õigusruumid on erinev, pole olemas seda ühte ust, millest läbi minnes avaneb kõikide liikmesriikide turg. Protektsionism, fragmenteeritus pole kuskile kadunud,” märkis Pentus Rosimannus. “Kus on Eesti valitsuse uued algatused selle muutmiseks?”
Pentus-Rosimannus ilmselt ei jaga oma euroõhinas seda, et liikmesriikide turud on tõenäoliselt suletud suuremate riikide poolt, nagu Saksamaa ja Prantsusmaa, kelle protektsionismi ei murdnud ka Reformierakonna valitsus – nemad vedasid terve oma valitsemisaja seanahka nii, et Eesti põllumehed said vanade liikmesriikide põllumeestest vähem toetusi.
Sama hüsteeriat jätkas sots Riina Sikkut, kes ütles, et Eestit tuleb hakata riigimehelikult juhtima, et meie häälel oleks rohkem kaalu nii Euroopas kui maailmas. Miks siis sotsist välisminister Sven Mikser seda ei teinud?
Opositsioon keskendub praegu ainult lauskriitikale, püüdes näidata, nagu valitsus ei teeks mitte midagi, nemad aga oleks valmis kasvõi kuu ja tähed alla tooma, kui neid vaid võimu juurde lastaks. Tegu on tüüpilise lammutuspoliitikaga.
Ka põllumeeste miitingul Toompeal oli reformierakondlasest endine maaeluminister Urmas Kruuse ainus, kes hakkas mängima poliitmänge ja valitsust valetamises süüdistama – ja tema oli ka ainus, kes sai mahahõikamist kuulda. Põllumehed ise ja teine endine põllumajandusminister praeguse opositsiooni ridadest Ivari Padar süüdistuste peale hingeõhku ei raisanud, vaid rääkisid tõsiselt ja asjalikult murekohtadest.
Praeguse opositsiooni taktika aga on riigi jaoks ohtlik, sest see on lammutav ja omariiklust mistahes hinnaga halvustav.