Eesti liberaalsed ja vasakpoolsed võimuerakonnad on paaniliselt otsedemokraatia vastu, sest nende plaanide läbisurumiseks sobib esindusdemokraatia paremini, veelgi meelepärasem oleks neile autoritarism, mida nüüd jõuliselt arendatakse.
Praegu lasevad võimuerakonnad hoolega põhja eelnõud Riigikogu nimel Veneetsia komisjoni poole pöördumiseks, et saada sõltumatute riigiõiguse ekspertide hinnang Eestis kehtivale e-valimiste korrale. Ilmselgelt peegeldub selles hirm, et seal võib tulla negatiivne hinnang, kuigi komisjoni otsus ei ole siduv.
Martin Helme on öelnud: “Hääletus oleks toimunud selle üle, kas Eesti parlament pöördub rahvusvahelise demokraatia ja valimiste ekspertkogu ehk Veneetsia komisjoni poole, et nad auditeeriks meie e-valimisi ning annaks hinnangu, kas see on kooskõlas demokraatia nõuete ning rahvusvaheliste standarditega. Seegi hinnang poleks Eestile kuidagi siduv, see tähendab, ega Veneetsia komisjon ei saa meie valimisseadust muuta või tühistada, aga ta oleks autoriteetne ja sõltumatu rahvusvaheline eksperthinnang.
Kas Laneman, reformikad ja kõik teised ühispartei liikmed on nii kindlad, et me oleks saanud negatiivse hinnangu, et nad soovisid iga hinna eest vältida seda võimalust? Sest teoreetiliselt on ju võimalik, et Veneetsia komisjon ütleb, et tore asi see e-valimiste asi, pange edasi ja juurutage teistes riikides peale Eesti, Venemaa ja Venetsueela ka!”
Martin Helme tabas märki: on ju võimalik, et Veneetsia komisjon ei leia e-valimistes midagi taunitavat. Kui Reformierakond on e-valimiste õigsuses nii kindel, siis miks nad ei taha autoriteetset positiivset hinnangut ja kinnitust, mis nende “lemmiklapsele” sealt ju siis tuleks? Ilmselt nad siiski kahtlevad, et komisjon neid toetab või teavad juba kindlalt, et seda ei juhtu.
Selliseid asju on varemgi ette tulnud. Mäletatavasti tellis rahandusminister Martin Helme mõne aasta eest teenuse Louis J. Freeh’lt, kes pidanuks aitama Eestil saada osa Danske Banki poolt USA ametiasutustele makstavatest rahalistest hüvitistest, trahvidest ja/või konfiskeerimistest. Eestil oli võimalus näidata USA-le ja kogu maailmale, et tema valitsus ei salli rahapesu ega finantskuritegusid ning on erakordses ülemaailmses rahapesuvastases koostöös kindlalt pühendunud õigusriigi põhimõtete jõustamisele.
Reformierakond ei tahtnud, et keegi Venemaalt läbi Eesti Läände kulgenud rahapesu tagamaid torgiks ja lasi selle initsiatiivi põhja. Ka Swedbanki osas ei tahtnud prokuratuur mingit selgust saada ja lõpetas naeruväärsetele põhjustele toetudes omapoolse uurimise. Kõik lausa kisendab seda, et Reformierakond, kes oli rahapesu aegadel võimul, sealhulgas rahandusminister Jürgen Ligi, ei taha selles küsimuses mingit selgust.
Veel üks küsitav moment on seoses EKRE algatatud abieluseaduse referendumiga, mille laskis põhja kaporatuuri korraldatud võimupööre. Tollal väitis kogu vasakliberaalne leer ehk Eesti 200, sotsid ja Reformierakond, et Eesti ühiskond olevat homoabielude tunnistamiseks valmis. Miks siis ei lastud seda valmisolekut referendumil kinnitada, sest nende loogika järgi oleks ju siis tulnud EKRE jaoks negatiivne tulemus (mida Martin Helme lubas aktsepteerida)? Aga taas – ju siis ei tundnud vasakliberaalid sugugi, et eesti rahvas abielu pilastamist heaks kiidab ja otsustasid pöörduda kapo ja prokuratuuri poole, et too musta töö ära teeks. Homoseadus suruti läbi hoopis valskusega saadud parlamendienamuse abil.
Nagu näha, ei taha Reformierakond ja tema partnerid mitte milleski selgust ja see on tingitud nii nende vastumeelsusest otsedemokraatia vastu (samas on nad esindusdemokraatliku parlamentarismi sisuliselt hävitanud) kui ka sellest, et selgust vajavates küsimustes on nende jaoks peidus midagi, mille väljatulemist nad paaniliselt kardavad. Nii lastaksegi kõik taolised algatused põhja.
Uued Uudised