Neljapäeval õitseb kogu meedia, kirjeldades seda, kuidas Reformierakond ja Kaja Kallas tõusevad, võimuliit aga vaob. Kuid, mis on populaarsusnumbrite taga tegelikult?
Esiteks – Eestis on päris tugev liberaalne leer, kellele EKRE ei meeldi ja kes seetõttu eemalduvad ka Isamaast ja Keskerakonnast. Kelle selja taha minna? Sotsid on liiga vasakäärmuslikud, teised vasakliberaalsed projektid, nagu Eesti 200, on võimualast väljas – nii jääbki üle ainult Reformierakonna taha koonduda. Kaja Kallasest on saanud Eesti Aung San Suu Kyi – õrn naine, kelle taha koonduvad opositsioonijõud.
Oravapartei on küll ehtsaim stagnatsioonierakond, mis rahvast karvavõrdki ei hooli, kuid nad pole ka teinud suuri apsakaid, mis neid täiesti vastuvõetamatuks muudaks. VEB Fondi, Danske-Swedbanki rahapesu ja muude sigaduste otsad on vette peidetud, ja seetõttu näivad segaduses inimetele poliitoravad parema puudumisel usaldusväärsed – paljudel inimestel on kahjuks haugi mälu ja 17 aastat seisakut tundub juba rahumeelse arenguna.
Reformierakonna PR-projekt populaarsuse tõusu tekitamiseks on ilmselt see, et inimeste sümpaatia kuulub alati ohvrile. Ja seda Reformierakond ka teatud mõttes on: said ju kõige rohke hääli, aga võimu juurde ei saanud; nende asemele saab väga erinevatest jõududest koosnev laiapõhjaline liit, kes tahab sissetöötatud stagnatsiooni häirida; ennekõike aga “tehakse liiga” ilusale ja malbele juhtoravakesele Kajale.
Kaja Kallas ongi just see maskott, kelle abiga ohvrimentaliteeti üles köetakse. Ta on armas, just nagu lemmikloom, kutsikas või kassipoeg – kes temale liiga teeb, see teeb ka mulle! Tugev ja enesekindel Jüri Ratas võib kõrvale jääda, aga Kajakest me peame hoidma – nii tundub populaarsusuuringute läbija mõttekäik toimivat. Muide, seda nunnuefekti kasutatakse praegu ohtralt ka kliimapoliitikas – seda on pandud ellu viima lapsed, nagu näiteks teismeline tüdruk Rootsis.
Tegelikult on Kaja Kallas väga kehv ja ebakompetentne poliitik – see tuleb välja igast tema sõnavõtust, kus tahaks Jürgen Ligi kombel öelda, et see suuke ilusate silmade all võiks kinni seista. Näiteks ei osanud Kaja Kallas vastata Jaak Madisoni küsimusele, et millised momendid talle kolme erakonna koalitsioonilepingus võiksid meeldida – ta ütles, et need, mis olevat Reformierakonnalt üle võetud. Kogu tema ettekanne oli ääretult emotsionaalne, ülepingutatud, mittemidagiütlev ja mõttetu – idee tundus olevat selles, et RE-sotside kamp on ülihea ja ainuõige, vastasleer aga nii paha, et ei saa aru, kuidas Maa neid veel endal hoiab.
Jüri Ratase kolmapäevasel ärakuulamisel olid reformerid ja sotsid kui näljane hagijakamp, kes on valmis rebast tükkideks kiskuma. Eks ole selleks ju ka põhjust – koalitsioon, milles on ka EKRE, võib RE sigadused päevavalgele tuua ning nende toiduahela sootuks ära lõhkuda.
Praegu aga naudib Kaja Kallas populaarsuse tipphetke, mis hakkab kukkuma niipea, kui uus valitsus tööle hakkab – siis tuleb meil kõigil tegeleda argieluga, mitte lobisemisega. Kuigi ohvrile tuntakse kaasa, on teada ka teine inimkäitumise fakt, lõpuks pöördub sümpaatia lõpuks alati võitjate poole. Keegi ei taha ju olla koos luuseritega. Kallase pidurdamatu allakäik algab kohe, kui ta peaks kord valitsusjuhiks saama – seal pole kohta kaisuloomadel, ja üle tema pea hakkavad tegutsema kõik need Reformierakonna vanad vettinud koopaoravad.
Mis aga puudutab EKRE reitingut, siis vaatamata üle pooleteise kuu pikkusele järjepidevale süstemaatilisele meediapeksule ning lausmõnitamisele peavoolukanalites, on see jätkuvalt stabiilne.