Ükski “reformierakond” ei püsi lõputult võimul, isegi Saddam Husseini ja al-Assadi Baath-parteid saadeti lõpuks ajaloo prügikasti ning praegustel Eesti võimuparteidel (kaasa arvatud varupingile saadetud sotsid) tasuks meeles pidada, et nad ei ole igavesed – Ameerikas toimus äsja konservatiivne pööre, Suurbritannias seevastu vasakpööre. Vähemalt demokraatlikus maailmas võim vahetub ja sel on tagajärjed.
Reformierakonna ja tema satelliitide enam kui kolmeaastase valitsemise käigus tühistati väga palju reegleid ja kirjutamata seadusi ning muudeti mõttetuks rida päris kirjutatud seadusi. Kui vasakpoolsed ja pseudoliberaalid nüüd opositsiooni surutakse, siis hakkavad nad enda loodud kaosega ise mööda päid ja jalgu saama. Mitte et keegi neile tingimata kätte maksta tahaks, aga kui reeglid ja seadused on tühistatud, siis tuleb olukorra taastamiseks teha uued reeglid ja muuta seadusi. Seni aga püsib kaos.
Riigikogus on olukord üsna hull. Enam ei pea kinni pidama arupärimiste ja eelnõude tähtaegadest, ministrid võivad suvaliselt aru andma tulla, komisjonid ei pea opositsiooniga arvestama, Riigikogu juhatus võib vasturääkijad vait sundida jne. Kui Riigikogus peaksid jõudude vahekorrad muutuma, siis saavad praegused võimurid oma sigadustega tagasi. Kui keegi neist viitab mingile sättele, leiab alati tagasivaate, kus Lauri Hussar või Toomas Kivimägi ülbe naeratusega reeglitest üle sõitsid.
Konservatiivsed ministrid ei pea tulevikus enam nii tagasi astuma, nagu tegid Mart Järvik ja Kert Kingo – nüüd võib minister irvitada, et tegin küll, aga mis siis? Kui EKRE osalusega valitsuse ajal oli raske ametnikke lahti lasta, siis nüüdses korralageduses midagi ikka leiab, millega neid kangutada. Ehk saab isegi prokuratuuri Pernidest puhtaks – näe, omal ajal kaitstud PPA peadirektor Vaher läks ikkagi kohtu alla. Nüüd pole enam need ajad, mis 2019-2021, nüüd on loodud niipalju pretsedente, et lahti kangutada saab küll.
Praeguste ja lähiaja võimuparteide liikmete vastu saab lihtsamalt krimiasju algatada, sest kui Kert Kingo mõisteti süüdi väidetava kuluhüvitiste valekasutuse pärast, siis miks ei saaks tagantjärele vangi panna Liina Kersnat, kes tekitas kiirtestihankega riigile kahju? Kui kunagi tulevad esile valesammmud koroonapiirangutes, mis tõid kaasa inimeste surma, siis saab kinni panna Tanel Kiige, Irja Lutsari, Karmen Jolleri ja isegi Kaja Kallase. Kui pankade rahapesu paremini uurida, siis saab ehk Ligile ka rootsi kardinad kinkida.
Kes riigis või Tallinnas võimule pääseb, see saab hakata oma toiduahelat looma, mehitades omadega riigiettevõtete nõukogud ja paljud muud “soojad kohad”. Isegi linnapead võib lõputult valida – Ossinovski ju tegi nii.
Seda loetelu võib pikalt jätkata, aga kõik näitab ainult ühte: Reformierakond päästis riigis valla kaose. Mõistagi on vaja see korruptiivne nõiaring puruks murda, aga loodud olukord võimaldab ka uuel võimul sama poliitikaga jätkata.
Eetiline poliitika on vaja taastada, aga kes seda teeks? Eesti võimupoliitikaga on nii nagu on, praegusele kehvale olukorrale pandi alus tegelikult juba ammu.
Üks põhjustest on 1990. aastatel ja hiljemgi vohanud edukultus – igaüks pidi olema edukas või muidu polnud sind olemas. Selle tagajärjel kasvatati üles põlvkond, kellele oli esmatähtis isiklik karjäär ja saavutused.
Kahjuks on see põlvkond nüüd valitsuses. Nende eesmärgiks pole enam ministrina rahva teenimine, vaid ministriks olemiseks ehk siis oma edu ja karjääri nautimine. Rahvas, kelle üle nad valitsevad, on neile vaid tööriist oma karjääris.
Seda edumudelit on suurendanud Eroopa Liidu liikmeks olek. Eesti võimupoliitikast minnakse edasi suurde maailma, Brüsselisse ja see on puhas karjäär, sest rahva heaks ei saa keegi seal midagi ära teha, küll aga ollakse sõltuvuses sealsest bürokraatiast.
Asjad on untsu keeranud teinegi asi, üsna pärast taasiseseisvumist alanud reformid hariduses, mis on olnud suunatud vabakasvatusele ja mis nüüd eriti karmilt noorte tulevikku purustavad – eksameid ei pea tegema, hoolsuse ja käitumise eest ei hinnata, kümned tädid hoolitsevad, et lapsukeste hinge keegi ei solvaks, ja nii kasvatakse tulevikuta inimesed, lumehelbekesed.
Sellises haridussüsteemis jääb vajaka laialdasematest teadmistest, elementaarsest kirjaoskusest, loogilisest mõtlemisest, ennekõike aga vastutusest ja oskusest ise hakkama saada. Nii luuakse süsteemile kruvikesi. Sellised inimesed on ammu juba valitsuses: Keldo, Võrklaev, HJ Terras, Pevkur, Tsahkna, Hussar…
Kui koos nendega on paduideoloogid nagu Kristina Kallas, Liisa Pakosta, Lauri Läänemets või ülbikud nagu Ligi, siis ongi võimul ainult ennast imetlevad ja endast hoolivad tegelased, nagu nad on Kaja Kallase peaministriks saamisest olnud. Ministrid, kes vahetavad haldusalasid nagu sokke ega ole milleski tõeliselt head, vastutust ei võta ja vigu ei tunnista aga kunagi.
Ja nii ongi Eesti poliitika „johhaidii“…
Uued Uudised