Varem naerdi, kui rahvuskonservatiivid rääkisid süva- ja püsiriigist, Reformierakonna võimule naastes aga selgus kohe, et Eestit valitseb ametnikkond.
Peaminister Kaja Kallas rääkis näiteks, et meeleavalduse mahasurumisel tegi otsuse politsei, sõltuvalt enda ja kapo ohuhinnangust. Valitsus peab Kallase arvates sellistest otsustest kõrvale jääma, lastes “spetsialistidel” otsustada. Nii aga läheb võim ametnike kätte, kellel on tegelikult kompetentsi ja õigusi suhteliselt kitsal skaalal.
Oletagem, et politsei ohuhinnang ongi õige ja oht on olemas. Ka sel juhul peab otsused tegema siiski poliitiline valitsus, sest politsei ja kapo peadirektorid ei otsusta ega peagi seda tegema, millised tulevad jõukasutuse tagajärjel järelmid riigi mainele ja kuidas need mõjutavad sisepoliitilist stabiilsust. Kaja Kallas aga näitas, et võim riigis on ametnikkonna käes, kes otsustab poliitikute asemel riikliku tähtsusega küsimusi.
Ametnikkond on iga riigi vajalik osa, tema eksistentsi vundament, kuid samas on ametnikkonnal soodumus ruttu bürokraatlikuks muutuda. Väidetavalt on inimesed just nii mugavad, kui neil lastakse olla ja just ametnikud vajuvad üliruttu mugavustsooni, ning mida kauem on nad ametis, seda vähem soovivad nad rutiini muutvaid uuendusi teha – mugavam on kõike juba olemasolevaga korda ajada.
Iga uuendus tähendab lisatööd, läbirääkimisi, kooskõlastamisi, ka võitlusi ja tõestamisi, ja see on bürokraadile liiga koormav. Palju tuleb ümber teha, kohaneda uute olude ja inimestega, muuta ka oma väljakujunenud elu ja enamik ametnikke mõtleb kohe, et milleks, meil on ju sissetöötatud ja toimiv süsteem.
Nii näiteks on riigieelarves read, mis kunagi ehk olid vajalikud, aga nüüd on probleem kas lahendatud või päevakorrast maas, kuid igal aastal kirjutatakse sinna uued summad, sest nii on aastaid tehtud, muutuste korral aga tuleks Exceli tabel ümber teha.
Ametnikud eelistavad üldjuhul, et kõik jääks vanaviisi või siis tuleks muudatused tasapisi – kui aga valimistel tuleb uus jõud võimule, siis soovib too muutusi. Tavaliselt hakkavad ametnikud siis oma tööd, rutiini, sisseelatud elu ja positsiooni kaitsma, sest muutused võivad neid ohustada.
Endised EKRE ministrid on rääkinud sellest, kuidas nende korraldusi eirati; kuidas pärast antud korraldust selgub, et keegi pole midagi teinud, lootuses, et seda pole vaja ja kõik vajub vanadesse rööbastesse; kuidas ametnikud annavad allkirjastamiseks paberid, milles pole midagi muudetud, lootuses, et seda ei märgata; kuidas vahele jäädes öeldakse, et siiani on kõik niigi hästi toiminud ja nii edasi. Paljude ministrite jaoks korraldatakse tihe välisreiside graafik, et nende äraolekul kõik vanadesse rööbastesse tagasi lasta.
Ja muidugi loeb ka võim, mille kohta ütleb lauluke – “Ma ei andeid ei peida, siin olen võimas ma, ei enne sulepead peida, kui plaanid täis kõik saan. Kui tahan, peatub lõvi, tallena siin, kui tahan, kõik kolm karu, minema viin, kui tahan, nööri mööda, rahvakunstnik käib.” See võimas tegelane istub “areeni all büroos”.
Kui minister hakkab ametnikele liiga pinda käima, siis moodustatakse ringkaitse, kas ametkonna sees või ametkondadeülene, kes koordineerib vastupanu. Ministrile võidakse teha “Itaalia streik” ehk tema korraldusi eiratakse või täidetakse just sel määral, et midagi ette heita ei saa, kuid võidakse ka võimupiiride ületamises süüdistavaid vastukampaaniaid korraldada, nagu tehti Kert Kingo ja Mart Järviku puhul, või isegi avalikku vastasseisu astuda, kui tunnetatakse, et ühiskond on ametniku, mitte “paha poliitiku” poolel. Ametnikul on üldjuhul lihtsam oma vajalikkust tõestada kui poliitikul oma õigust.
Kui võim on sedavõrd ametnike käes, siis pole ka valimistel mõtet, sest poliitilised ministrid ei otsusta, seda teevad nende eest ametnikud. See aga tähendab, et vali keda tahes, riigis ei muutu midagi.
EKRE tahtis ametnike võimu murda ja võimu poliitikutele tagasi anda ja kohtas kohe süva- ja püsiriigi vihast vastupanu, mida toetasid ka mugavustsooniga harjunud peavooluerakonnad. Marika Priske, Illar Lemetti, Elmar Vaher, Lavly Perling, Siim Sikkut ja paljud teised tippjuhid või kantslerid juhtisid isiklikult vastupanu, saades toetust peavoolumeedialt.
Mugavuspoliitikutel on ametnikega lihtne. Väidetavalt küsis Hanno Pevkur ministripõlves oma ametnikelt alati: “Kas Suur Hunt lubab?” ehk lahtiselgitatult “Kas see on Euroopa Liidu nõuetega kooskõlas?” Kui vastus oli eitav, siis seda küsimust edasi ei arutatud. Hea näide on ka roheliste liider Izmailova, kel oli pressikonverentsidel kaasa ametnik, kes selgitas ajakirjanikele kõik asjad, millest abilinnapeal aimugi polnud.
Bürokratiseerunud ametnike puhul on ohtlik ka see, et nad võtavad eurodirektiivid sõna-sõnalt üle, jättes “igaks juhuks” arvestamata erandkorrad, alternatiivid, täiendavad võimalused ja muu taolise, mistõttu võetakse sageli aluseks kõige räigem variant, kuigi oleks võimalik kasutada võimalusi, mis seovad käsi vähem.
Ametnike ehk haldusriik on ohtlik, sest seal ei maksa enam rahva tahe, vaid “eksimatu” ametniku otsus, toimuva üle puudub tsiviilkontroll ja vajalikud uuendused hääbuvad senisesse rutiini. Viimasega tasuks arvestada eriti neil noortel inimestel, kes sooviksid maailma muuta, kuid hääle annavad Reformierakonnale – bürokraatiaga te uuendusi ei tee ja ametnikkonna pärusmaadele oma andega ei pääse. Kui, siis kõigepealt erakonna toiduahelasse imbudes, kus alustada tuleb flaierijagajana. Laias laastus on iga aktiivne ja uuenduslik noor püsiriigile ohtlik, seega surutakse ta ruttu maha.
Ametnikud on mõnes mõttes maa sool, kuid nad ei saa ega tohi tegutseda omal käel ja rahva kontrollita – viimase tagavad rahva valitud saadikud, kes erakonnana võimule saades määravad poliitilised ministrid. Tsiviilkontrollita püsi- ja süvariik on suur oht demokraatiale.
UU