Uued Uudised

Reformierakonna Ukraina-poliitika on alati libe ja omakasupüüdlik olnud

RIIGIKOGU XV KOOSSEIS. KAJA KALLAS

Ilmselt tuleb kunagi see aeg, mil ajalugu avab meile oma saladused ja Eestis saadakse teada ka seda, mis toimus Ukraina sõja alguses poliitiliste kulisside taga.

Kui Venemaa alustas suuremahulist sissetungi Ukrainasse, oli kogu Eesti šokeeritud. Tundus, nagu sõda oleks meilegi tulnud ja esimestel kuudel jälgiti pingsalt olukorda rindejoonel. Pole alust arvata, et ka näiteks reformioravad oleks toimuvasse  teistmoodi  suhtunud. Aga nad olid võimul ja haarasid kohe härjal sarvist.

Sõja alguskuudel räägiti, et Ukraina sõda on toonud suure populaarsuse kahele võimupoliitikule, Venemaa presidendile Vladimir Putinile ja Eesti peaministrile Kaja Kallasele. Tõepoolest, Reformierakonna ja peaministri populaarsus tõusis kusagile 35% kanti – kuni Ukraina sõda igapäevaseks muutus ja Kaja Kallas oma olematu sise- ja majanduspoliitikaga erakonna reitingu sügavustesse kukutas.

See, et Kaja Kallas ja Reformierakond Ukraina sõja kohe oma leivanumbriks tegid, mõjus oluliselt kogu toetusele – on tõenäoline, et konservatiivsed jõud distantseerusid Ukrainast mitte “Kremli-meelsuse” pärast, vaid seetõttu, et ei tahtnud olla osake oravate mõõdutundetust enesereklaamist sõjatulekahjude taustal. Et kogu Ukraina teema oli reformarite monopoliks saanud, siis hakati ka Ukrainasse leigelt suhtuma.

Kahtlemata on oravapartei ja Kaja Kallas (hiljem Kristen Michal) Ukrainat oluliselt aidanud. Küsimärk aga on selles, et mis hetkest muutus Ukraina Reformierakonna poliitiliseks leivaks. Ilmselgelt märkasid reformipoliitikud, kui võimsat poliitilist boonust on võimalik sellest sõjast teenida ja nad kaotasid oma tegemistes igasuguse reaalsustunde, andes näiteks ära kogu rinderiigi suurtükiarsenali. Tagantjärele mõeldes oli see tohutu risk, kui Putinil tulnuks mõte pisut NATO-t testida. Mõistus pole rottoravatel siiani tagasi tulnud, sest Ukrainasse paisatakse kõike juba oma rahva arvelt.

Reformierakonna Ukraina-poliitika siiruses on alust kõvasti kahelda, kui meenutada Kaja Kallase abikaasa idaäri. Selle kohta ütlesid kriitikud, et isegi kui see oli seaduslik, siis Ukraina ühe tuntuima toetajariigi peaminister ei tohiks lihtsalt seda teha. Sõda on kestnud juba peaaegu viis kuud, aga Eestil on ida pool kõik lohakil, ikka ja jälle tuleb välja, et Venemaaga pole sidemeid katkestatud, nagu oli Silmeti ja Solikamski koostööga. Ka praegune Vene piiri sulgemine näib pigem valimiseelse propagandana.

Reformierakonna lähedasem liitlane Eesti 200 kukkus Slava Ukraini ja Johanna-Maria Lehtmega kohe auku. Selle skandaali suurust ei osata hoomatagi – ennekõike andis see surmahoobi annetuskampaaniatele – kui palju jäi Ukrainal raha saamata! Ja keegi kolmest võimuerakonnast pole Lehtmet hukka mõistnud – väga võimalik, et just selles peitub E200 ülimadal reiting. Sotsid aga on saanud annetusi Oleg Ossinovskilt, kes väidetavalt ajab äri Vene oligarhidega.

Igal juhul on kindel, et isegi kui Reformierakond on Ukrainale sõber, siis on see sõda neile lüpsilehm, nad sõõrutavad sellest reitingupunkte hoolega välja. Nüüd, kus rottoravad on õnnetu 13% piiril, sajab sealt endiselt “pärleid” – näiteks fotograaf Marko Mihkelson teatas alles sel nädalal, et sõda peab lõppema Ukraina võiduga. Ilmselt on Läänes ülivähe tarku poliitikuid, kes usuksid, et Ukraina saab lähiajal ja sõjaliselt tagasi Donbassi ja Krimmi.

See, et poliitikud särki kisuvad ja Ukrainat võidule viia soovivad, on poliitiline narrus, millel pole midagi ühist tegeliku olukorra ja heasoovlikkusega Ukraina suhtes. Poliitkommentaatorid, kes juba sõja esimest päevasest vene rakettide otsalõppemist ennustasid ja seda praegugi teevad, on naljanumbriks muutunud.

Ilmselt saavad tsahknad ja mihkelsonid isegi aru, et paljud nende juttudest on ainult loosungid, millel pole reaalsusega midagi pistmist, aga nad jätkavad verbaalse kõhulahtisusega, mis pole isegi patriootlik, vaid pigem nõme. Aga nad loodavad, et narruseni patrootlik pateetiline kisa ikkagi mõjub valijatele.

Ukrainat on vaja aidata, aga Eesti abi on olnud läbi mõtlemata, suunatud pigem enesereklaamile kui Ukraina tõelistele vajadustele – muidu ei topiks Eesti Ukrainale tobedat kliimahüsteeriat (kliimakindel jalgpalliväljak), mis teeb iga toimingu kallimaks, raha aga Ukrainal pole. Michali valitsus lihtsalt loobib oma rahva ja riigi raha kohtadesse, kus seda efektiivselt ei kasutata. Valitsuse retoorikas pole kunagi olnud tunnistamist, et Ukraina on korrumpeerunud riik – kui keegi julgeb seda väita, tembeldatakse ta kohe Kremli agendiks. Ilmselt pole Eesti abil Ukrainale mingitki korruptsioonifiltrit.

Praeguse valitsuse ohtrasõnaline Ukraina-patriotism on tegelikult seest õõnes. Eesti saanuks Ukrainat aidata vähemate sõnade ja läbimõeldud abiprogrammidega märgatavalt efektiivsemalt, kui praegu on tehtud. Juba Pevkuri ja Kaja Kallase programmist “Miljon mürsku Ukrainale” jäi tähtajaks pool üle andmata. Väidetavalt lootis sõdiv riik vastupealetungi ajal just nendele, kulutas oma moona ära ja sattus siis mürsupuuduse tõttu täbarasse olukorda. Dataseli mürsud on taas rindemeestel saamata. Kes teab, kui palju on ukrainlasi veel ninapidi veetud – mürsuskandaal tuli õnneks välja, aga oleks võimu salastamismaania juures maksumaksjale teadmata jääda.

Miski Reformierakonna, Eesti 200 ja sotside tegemistes pole õilis, nad kasutavad sõda rohkem enda kui Ukraina huvides ära. Pool miljonit andmata/saamata mürsku aga lisas Ukrainale hävingut.

Uued Uudised

Exit mobile version