Vaimulik ja veebiväljaande Meie Kirik peatoimetaja Veiko Vihuri juhib tähelepanu sellele, kuidas ideoloogilised ajakirjanikud suruvad peale vasakpoolsete narratiivi “paremäärmuslusest”.
“Merili Arjakas (ajakirja Diplomaatia peatoimetaja – toim.) kirjutab: “See siiski ei tähenda, et parempopulistlike parteide võimule tõusmine Prantsusmaal või mujal Euroopas on vaid aja küsimus. Sõltub kõigist teistest erakondadest, mil määral antakse paremäärele voli poliitilisi teemasid defineerida ning kas ja kuidas käsitletakse nende toetajate muresid.”
Huvitav arusaam demokraatiast – poliitilisi teemasid tohivad defineerida üksnes vasakäärmuslased, tsentrism või parempoolsus kujutavad endast rünnakut demokraatia vastu. Probleem on muidugi selles, et vasakäärmuslased on mõisted “liberaalsus” ja “demokraatia” ümber defineerinud lähtuvalt oma radikaliseerunud revolutsioonilisest maailmavaatest.
Muide, täpselt nii talitasid Lenin ja teised bolševikud. Isikuvabadused ja rahva võim tähendasid bolševikele nende partei juhtiva kliki piiramatut võimu ja voli ning kogu ühiskonna allutamist neile.
Aga see on küll tõsi, et tänapäeva Euroopas, ka Eestis, on ühiskonnas väga palju neid, kes soovivad rahvusriikide hävitamist, piiramatut immigratsiooni, seksuaalsete kõrvalekallete edendamist riiklikul tasandil jne. Revolutsioonilisel avangardil õnnestub ikka ja jälle seda massi mobiliseerida. Eestis piisab Vene-ohule viitamisest ja kohe on ka kõige kahjurlikumal valitsusel paljude inimeste toetus.”