Tänane olukord meie piiride ja riigi kaitsel on keerulisem, kui me seda tunnetame. Probleemi ehk ei tekiks, kui oleks lihtsamaid ja lühemaid migratsioonikanaleid meie territooriumi asemel. Ent eriti problemaatiliseks kujuneb olukord just siis, kui tekib relvastatud konflikti oht.
Eesti piiri, mis on samas ka Euroopa Liidu välispiir, valvab politsei kui sisejulgeolekut tagav struktuuriüksus, kelle ülesandeks peaks olema valvata ja kaitsta riigipiiri maismaal, merel, piiriveekogudel ning takistada riigipiiri vägivaldset muutmist. Selleks, et antud teemal õigeid järeldusi ja neist tulenevaid otsuseid teha, tuleb eeskätt ühtlustada mõistete süsteem.
Mis on sisejulgeolek?
See on riiki elanikkonna kaitse ja turvalisuse kindlustamine, mis koosneb erinevatest elementidest, millega tegelevad politsei, pääste, kaitsepolitsei ja erinevad riigisisest turvalisust kindlustavad süsteemid. Nende struktuuride tegevus kestab isegi okupatsiooni tingimustes seni, kuni okupatsioonivõimud võtavad üle kodanikukaitse.
Mis on riigikaitse?
See on riigi kui struktuurilise süsteemi säilitamine ja vägivaldse muutmise takistamine, riigipiiride muutmise takistamine, riigi juhtimissüsteemi vägivaldse muutmise välistamine.
Sisejulgeoleku tagamisega seonduvate ülesannetega saavad politsei-, kaitsepolitsei-, päästeamet hästi hakkama, loomulikult kui neile antakse vastavad vahendid.
Riigikaitse on eeskätt kaitsejõudude ülesanne.
Kuid siin ei saa vaadata kõrvale piirivalvest, kui struktuurist, kellel peab olema riigikaitseline ülesanne, mitte ainult valvata piiri, vaid kaitsta piiri kui riigi eksisteerimise ühte tähtsamat komponenti. Piiri kaitsmisega toimub ka riigi kaitsmine vägivaldsete muudatuste eest.
Tulenevalt poliitilistest tahteväljendustest on täna piirivalvelt kui relvastatud vastupanuvõimekust omavalt institutsioonilt võetud võimalus täita riigikaitselist ülesannet.
Lahendamata on võimelünk relvastatud konflikti tekkimise korral, kui toimub riigikaitseliste struktuuride mobilisatsioon ja piiridel seisab piirvalve üksus, kellel puudub sõjalise kaitse võimekus, ülesanne, oskused kui ka õiguslik staatus vastu astuda piiri ületada püüdvale vaenlasele.
Samas ei ole veel formeeritud ja piirile saadetud ei kaitseväge ega kaitseliitu, kes võtaks vastutuse neilt üle. Lisaks on piirivalvurid need, kes teavad oma üksuse vastutusalas kordonis või maastikualas kõike, nii maastikku, talude asukohti, meelestatust jms. Loogiline ongi, et neid alasid jäävad kaitsma need, kes seda ka kõige paremini tunnevad. Kui rinnet ei suudeta hoida jätkub sissitaktika, seal on alade tundmine veel olulisem. Seega on piirivalve kasutamata jätmine riigi seisukohalt ressursi raiskamine.
Et sõjaajal toimuvat efektiivselt rakendada, on vaja piirivalve integreerida Kaitseväega Ehk siis kõikidel sõjaolukorras tegutsejatel peab olema ühtne baasväljaõpe ning nad peavad teadma, kuidas omavahel üksustena suhelda. Seega on juba rahuajal vaja nendele teemadele mõelda ja koostööd harjutada.
Selleks ongi vajalik piirivalve staatust kohe muuta ning viia nad kaitseväe väljaõppesüsteemi üle. Erinevus on selles, et piirivalvur peab lisaks kaitseväe väljaõppele omandama ka piirivalvuri spetsiifika.
Kaitsejõudude arenguplaanis ei nähta siseministeeriumi valitsemisalas olevatele sõjaväeliselt korraldatud üksustele ette riigi sõjalise kaitsega seonduvaid ülesandeid.
Piirivalvet ei käsitleta osana riigikaitses, piirivalveteenistus ei ole seotud kaitseväeteenistusega ning sõja- ja kriisiolukordades on piirivalve tegevus määratlemata.
Kuna tänasel piirivalvel puudub väljaõppe, mis on meie inimressursi piiratuse tingimustes lubamatu, siis piirivalvamisega seotud ohvitserkoosseis ei ole võimeline aktiivseteks tegevusteks üksuste juhtimisel, neil puuduvad teadmised kaitseväe ja NATO protseduuridest.
Sellega on võetud võimalus olemasolevate struktuuriüksuste kasutamiseks riikliku julgeolekusüsteemis üksuse juhi tasandil.
Ülalnimetatud juhtivkoosseis ei oma seaduslikku õigust relvastatud üksuste juhtimiseks ega riigipiiridel relvastatud ründe korral organiseeritud vastupanu osutamiseks.
Neil puudub vastav sõjaline väljaõppe ja harjutuskogemus, samuti puudub ka relvastus, mis võimaldaks tõrjuda raskerelvastusega relvastatud üksuse rünnakut.
Oluline on märkida, et üksust ei saa juhtida ohvitser, kes ei oma ülevaadet operatiivsest piiriolukorrast.
Samuti puudub piirivalvuritel kogu isikkoosseisul kaitseväeline väljaõpe.
Piirivalve isikkooseisu ei ole võimalik kasutada relvastatud ründe korral, see oleks vastutustundetu ja kuritahtlik.
Meil puudub piirivalve reserv eriolukordadeks. Selline reserv, kes on välja õpetatud ja võimeline vajadusel operatiivselt meie piiridel täieliku valve taastama nii rohelisel piiril, kui ka piiripunktides.
Kui teatud tingimustes võtab vastane elektroonilise valve maha, siis peab olema võimekus isikoosseisuga mehitada kogu piir.
Kust tulevad siis need väljaõpetatud inimesed? Politseil on täita oma ülesanne, kaitseliidul oma, kaitseväel oma.
Seda enam, et kriisi eskaleerudes muutub piir otseselt aktiivseks riigikaitse süsteemiks ja peab olema allutatud kesksele riigikaitselisele juhtimisele ehk kaitsejõududele.
Kuidas seda teha kui süsteemid, käsuliinid ja väljaõpe ei liitu? Kirjeldatud probleemi lahendamiseks, on alljärgnevad teed:
seadusega sätestada piirivalve riigikaitseline ülesanne;
viia piirivalvurite programmidesse sisse baassõduri väljaõpe;
leida lahendus piirivalve ohvitseride väljaõpetamiseks relvastatudüksuse juhina, mis ühitub kaitseväe väljaõppe süsteemiga;
luua väljaõpetatud piirivalve toetusreserv, olemasolevate kaitseväe ajateenijate väljaõpebaasi kaudu ja määrata reserv teatud piirivalveüksuste juurde;
võtta arvele kõik piirivalve teenistuses olnud endised piirivalvurid, oleme välja õpetanud ajateenistuse baasil kümmekonna aasta jooksul umbes 8000 meest-naist. Nendest paar tuhat oleks kindlasti võimalik määrata aktiivsesse reservi, sõlmides nendega vastavad teenistus lepingud, et olukorra pingestumisel neid operatiivselt mobiliseerida ja määrata nad teenistusresevi vastavate teenistuskohtadega. Täna on veel aktiivses eas hulk väljaõpetatud piirivalvespetsialiste, kelle kaasamine on võimalik ja ratsionaalne.
Et aga säilitada vastava reservi olemasolu ja võimekust, on sobiv moodustada ühe kaitseväe väljaõppebaasi võimekust kasutades piirivalvereservi väljaõpekeskust, mille arvel vastava olukorra tekkides mobiliseeritakse katteüksused.
Me peame aru saama, et situatsiooni eskaleerudes on igal teenistusel omad kohustused täita ja piirisituatsiooni oskavad hinnata ja nendel aladel tegutseda inimesed, kes on saanud ka nendel aladel väljaõppe.
Lahendamist vajab olukord, kus piirivalve ohvitseridelt on võetud ära võimalus saada kaitseväelist väljaõpet, et oleks võimalust neid rakendada relvastatud üksuste juhtimisel. Samuti on võimalik need ülesanded püstitada piirivalvel Kaitseliidu võimekuste kaudu.
Eesti kui väikeriigi seisukohalt on lühinägelik ja vastutustundetu piirvalve võimekusega mittearvestamine kriisi ja välisründe korral, eriti arvesse võttes viimasel ajal kujunenud rahvusvahelist olukorda, kus järjest olulisemaks muutub NATO liikmesriigi enda tõhus vastupanuvõime võõrriigi agressiooni tõrjumisel.
Riho Breivel
kolonel reservis, endine Ida-Viru piirivalve ülem, Riigikogu liige (EKRE)