Meediapealkirjad peegeldavad vahel ühiskonna seisu täpsemalt, kui nende autorid arvata oskavad.
Hiljutine Delfi juhtkiri teatas reipalt: „Eestil on nina juba ammu ülespoole. Ärme räägime majandust tegelikust mustemaks.“ Riigi juhtivatele otsustajatele tõid korrigeeritud andmed kergendustunde – pikaajalist majanduslangust polekski nagu olnud ja numbrid on ilusamad.
Samal ajal ilmus vahetult selle kõrval teine Delfi pealkiri, mis tabas ühiskonda hoopis teistsuguse reaalajakontrolliga: „Lastehaigla peatas psühhiaatrite puuduse tõttu suvel e-konsultatsioonid.“ See kontrast ei ole kahe uudise juhuslik kokkulangevus, vaid süsteemne tõestus sellest, kuidas riigi elujõulisust mõõdetakse pelgalt SKP, mitte aga järeltuleva põlve tervise järgi.
Siit koorub välja karjuv loogikaviga: kas riigil siis on raha või ei ole? Kui valitsus rõõmustab tagantjärele muudetud statistika üle, justkui oleks majandus järsku võimsalt kasvanud, siis peaks see kajastuma ka riigikassas ja avalikes teenustes. Reaalsus on aga vastupidine – laste vaimse tervise jaoks raha lihtsalt pole.
Paberil tehtud statistiline korrektsioon ei loo reaalsesse elusse juurde ühtegi eurot ega spetsialisti. Kui riik ajab nina püsti pelgalt minevikunumbrite ilustamise tõttu, samal ajal kui olevikus ei suudeta tagada lastele elementaarset arstiabi, on tegemist sügava enesepettusega. Raha puudumine kõige kriitilisemas kohas näitab, et paberil sündinud rikkus ei jõua kunagi nendeni, kes seda kõige rohkem vajavad.
Kui majandusnäitajate paranemine peaks tähendama ühiskonna heaolu kasvu, siis vaimse tervise valdkonnas toimuv räägib vastupidist keelt. Olukord, kus lapsevanemal soovitatakse e-konsutsiooni rahamahu täitumise tõttu pöörduda lapsega kas erakorralise meditsiini osakonda (EMO) või jätta mure täielikult ülekoormatud perearsti õlgadele, näitab sügavat kriisi. EMO ei ole koht, kus tegeleda pikaajaliste ja süvenevate vaimse tervise muredega, vaid viimane hädaabipunkt, kui olukord on juba eluohtlik. Ennetuse ja õigeaegse toe puudumine on otsene tagajärg valikutele, mis jätavad kõige nõrgemad eelarveridade vahele.
Majanduslikust edust rääkimine muutub tühjaks retoorikaks, kui riigi tuleviku ehk laste jaoks ei jätku põhilisi tugisüsteeme. Psühhiaatrite puudus ja rahastuse lõppemine keset aastat ei ole vääramatu loodusõnnetus, vaid prioriteetide küsimus. Kui riigi juhtimises väärtustatakse tabeleid rohkem kui reaalseid inimesi, tekibki olukord, kus ametlik nina hoitakse püsti probleemide kohal, keeldudes nägemast seda, mis toimub allpool. Ilusad numbrid paberil ei ravi ühtegi noort ega asenda puuduvat spetsialisti.
Riigi tegelikku tugevust ei näita see, kui kiiresti korrigeeritakse tagantjärele majanduskasvu protsente, vaid see, kuidas suudetakse kaitsta oma inimesi kriisides. Praegune reaalsus viitab sellele, et majanduse „nina tõstmine“ toimub sotsiaalse turvatunde arvelt. Kuni elutähtsad teenused, nagu laste vaimne tervis, toimivad põhimõttel „kes ees, see mees“ ja rahamahud lõppevad enne aasta sügist, on meedias serveeritav edulugu vaid näiline fassaad.
Rainis Lipstok