Kevadeti pritsib rahandusminister Jürgen Ligi avalikkuse ette rahanduslikku soga, mis solvab iga kaine mõistusega kodaniku intellekti. Tema juhitav ministeerium teatab uhkelt, et mullusest eelarvest jäi kasutamata astronoomiline 1,75 miljardit eurot,kuid samal ajal surutakse riik säästurežiimile ja planeeritakse SKP-st 4,5% eelarvedefitsiiti.
Kuidas on võimalik olla korraga miljardites ujuvates säästudes ja kroonilises rahahädas? Seda vale-matemaatikat ei ole Ligi suutnud kordagi adekvaatselt lahti seletada. Sisuliste vastuste asemel eelistab minister tavakodanikke ja kriitikuid arrogantselt mõnitada, klammerdudes tegevuspõhise eelarve uduse terminoloogia taha.
Kus see müstiline raha siis loogiliselt ja füüsiliselt praegu seisab, kui see üldse reaalselt olemas on? See on tõeline eelarveline mustkunst: see raha ei asu kuskil kuldses kirstus riigikassa keldris, vaid on laiali laotatud ministeeriumide loendamatutele kontodele, olles lukustatud bürokraatlikesse “tegevuspõhistesse” ridadesse.
Ligi 1,2 miljardit sellest moodustavad tegelikult Euroopa Liidu toetused ja CO2 kvoodiraha, mis seisab puutumata lihtsalt seetõttu, et riigi masinavärk on muutunud haldussuutmatuks. Ministeeriumid ei suuda omaenda planeeritud hankeid ja investeeringuid tähtaegselt ellu viia. Raha on paberil broneeritud, kuid reaalses elus asjad seisavad ja ülejäänud sadu miljoneid kantakse ministrite suva järgi aastast aastasse edasi, et ametnikud saaksid oma eelarveridu kärbete eest kaitsta.
Ja miks rahvas kogu selle udutamise kinni maksab? Vastus on küüniline: kuna see 1,75 miljardit on bürokraatia hammasrataste vahele kinni kiilunud, ei saa seda kasutada jooksvate kulude katteks. Nii võtabki riik Ligi juhtimisel rahumeeli uut laenu, planeerib hiiglaslikku defitsiiti ja koorib maksumaksjat uute kärbetega, samal ajal kui miljardid ametkondade kontodel tolmu koguvad.
Riik mängib suurt heategijat, tõstes toimetulekupiiri 220 euroni, kuid samal ajal lubab katteta miljardeid maanteedesse, sisejulgeolekusse (28,9 miljonit) ja Rail Balticusse (684,2 miljonit) – projektidesse, mida nad nagunii õigeks ajaks valmis ei suuda ehitada.
Erasektori tegevjuht, kes väidaks omanikele, et kassa on tühi ja ettevõte peab 2026. aastal uuesti 3% ja 2027. aastal 2% kärpima, kuid jätaks kontodele vedelema 1,75 miljardit eurot vaba raha, lendaks ametist järgmisel sekundil. Riigijuhtimises aga vastutus puudub. Sentisid veeretavalt kodanikult nõutakse makse piinliku täpsusega, samal ajal kui minister mõnitab rahvast ja kehitab õlgu.
Poliitilise ja juriidilise vastutuse rahva raha eest peab võtma minister Jürgen Ligi isiklikult. Riigikogu ei tohi olla pelgalt kummitempel, mis sellele bürokraatlikule hämamisele alla kirjutab. Enne kui valitsus tuleb rääkima uutest kärbetest, mis peaksid kulusid vähendama ligikaudu 225 miljonit eurot, nõuame filtreerimata vastust: lõpetage vale-matemaatika, lõpetage kodanike mõnitamine ja näidake ette, kus maksumaksja miljardid reaalselt asuvad. Riigi raha kuulub maksumaksjale, mitte ministeeriumile, ning udu ajamise jätkumine hävitab viimasegi ühiskondliku usalduse.
Rainis Lipstok