“Kohati tundub aga, et kõige suuremaks ohuks endale oleme olnud meie ise. Vähene eneseteadlikkus, kriitikapuudus teiste soovitustele, tõeliste väärtuste eiramine, enamuse tahtele kurt teerullipoliitika, vastasseisu õhutamine… Ent positiivsete muutuste hõng on tunda,” ütles parlamendi spiiker Henn Põlluaas Riigikogu 100. aastapäevale pühendatud pidulikul üritusel “Estonia” teatris.
Lugupeetud endised ja praegused Riigikogu liikmed! President Rüütel! Valitsuse liikmed! Ekstsellentsid ja külalised! Hea Eesti rahvas!
Mul on au tervitada teid kaunis Estonia teatrisaalis. Me tähistame Eesti parlamendi sajandat aastapäeva. Eesti demokraatia sajandat aastapäeva.
Pooleteise tunni eest, täpselt sada aastat tagasi, lõppes siinsamas Asutava Kogu neljas koosolek. Koosolijate hoiak oli väga töine aga ka tõsine. Teisiti ei võinud see ollagi, sest käis ju Vabadussõda.
Eelmisel õhtul oli venelaste suurtükituli süüdanud hiigeltulekahju Narvas. Nädal tagasi oli vaenlane alustanud pealetungi lõunarindel. Käis mobilisatsioon ja meie väed sooritasid vasturünnakut. Rinnet pidasid kõige patriootlikumad ja julgemad võitlejad. Meie kangelased.
Ka Asutav Kogu oli 1919. aastal justkui rindeüksus. Nende keskmine vanus oli 36 aastat. Nad teadsid, et on demokraatiale alust pannes ka ise löögi all. Kuid Asutava Kogu toeks oli kogu Eesti ühiskond. Nad käsitlesid ennast mitte eliidina, vaid osana rahvast.
Asutav Kogu pakatas eneseusaldusest ja julgusest teha omamoodi. Võeti vastu radikaalne maaseadus, kuigi oponendid väitsid, et see polevat euroopalik. Nii see kui põhiseadus kinnitati tuliste kuid sisuliste vaidluste saatel. Kehtestati ka rahvaalgatuse õigus referendumite läbiviimiseks. Sellist rahvaalgatust, mis viiks rahvahääletuseni, seaduse vastuvõtmise või väljakuulutamata jätmiseni, meil täna aga enam ei ole.
Asutav Kogu ei mõelnud, mida arvatakse meist mujal ega oodanud võõrsilt juhtnööre. Nad mõtlesid, kuidas teenida Eesti riigi ja rahva huve. Deklareeriti, et Eesti rahvas tahab elada iseseisvat riiklikku elu rahvusriigina. Igavesti, nagu kinnitab ka tänane põhiseadus.
Eesti kuulus 1920. aastatel maailma kaheteistkümne ja Euroopa seitsme kõige demokraatlikuma riigi hulka. Naiste valimisõigus oli meil kehtestatud juba 1917. aastal. Pea kolmkümmend aastat varem kui Prantsusmaal või Šveitsis.
1944. aasta sügisel oli 1919. aasta Asutava Kogu liikmetest üle poole surnud või teadmata kadunud. Ülejäänutest pooltel tuli Eestist põgeneda. Nad jagasid oma rahva saatust. Okupeeritud Eesti jäi pooleks sajandiks kommunistliku režiimi ja venestamispoliitika tallata.
Kuid me ei leppinud sellega. Meie vabaduse- ja demokraatiaiha ei kustunud iialgi. Me säilisime rahvana ja taastasime 1991. aastal oma riigi. Rahvusriigi. Me mäletame hästi seda hingevõbelust, kui heiskasime taas sini-must-valged lipud. Me pidime alustama kõike jälle otsast. Nagu Asutav Kogugi, hakkas Riigikogu looma seadusi, protseduure ja norme. Täna oleme Euroopa Liidu ja NATO liikmed.
Meie aeg ei ole ehk nii dramaatiline ja ohtlik, kui see oli kahe maailmasõja vahel. Kohati tundub aga, et kõige suuremaks ohuks endale oleme olnud meie ise. Vähene eneseteadlikkus, kriitikapuudus teiste soovitustele, tõeliste väärtuste eiramine, enamuse tahtele kurt teerullipoliitika, vastasseisu õhutamine… Ent positiivsete muutuste hõng on tunda.
Jaan Tõnisson ütles oma poliitilises testamendis: Kui meie põlv tahab tõusta suveräänse rahva kõrgusele, kes oleks suuteline kandma iseseisvat Eesti riiklust ja kindlustada rahvuslikku tulevikku, siis peame avama oma hinge ideaalidele, mis viivad meid edasi ja ülespoole.
Eesti demokraatia ja parlamentarismi sajandal aastapäeval on tuleviku võti meie endi kätes. Asutava Kogu julgus, rahvuslikkus ja tõeliselt demokraatlik hoiak on meile eeskujuks. See on kinnistunud meie rahva hoiakutes. See, mis tõi meid siia, viib meid ka edasi.
Ma tänan kõiki Asutava Kogu ja Riigikogu liikmeid läbi aegade. Kõiki neid, kes on kandnud ja kannavad südames vabaduse ja demokraatia sädet.
Me vaatame lootusrikkalt tulevikku! Elagu Eesti!