Mõned päevalehed on Riigikogu komisjonides toimunud Kaja Kallase ärakuulamisi kirjeldanud kui peaministri ja Mart Helme kraaklemist, mis ei mõjuvat hästi “probleemi lahendamisele”, aga see seisukoht ei kannata kriitikat.
Üks arvustus tänase Lääne filmikunsti kohta ütleb, et seal on saanud kombeks “pahalasi” rehabiliteerida – klassikast tuntud kurjamite uusversioonid räägivad neist kui “valesti mõistetutest”, kes oma südames olevat tegelikult head. Aga kui need “kurjad geeniused” on oma tegudega ära teeninud kümnekordse surmanuhtluse, siis millest enam rääkida…
Võimalik, et vasakpoolsed väljaanded EPL ja Äripäev (kes kutsus omal ajal sotse valima) usuvad tõesti, et komisjonides peaks asjad käima tasemel: “Oi, Kajakene, nii tubli tüdruk, aga pisike-pisike pahandusekesekene tuli sisse, ole tubli, ära enam tee”, kuid reaalsuses need asjad nii ei toimi.
Reaalsus on see, et Kaja Kallas on ühe eduriigi (? ehk küsitavus) valitsusjuht, kes vedas eeskujuna aktiivset Ukraina-poliitikat, ja siis selgus, et tema abikaasa ajab endiselt äri agressorriigiga – ükspuha, mis selle taga poleks, on see vajumine laineharjalt merepõhja.
Asja teevad hullemaks Kaja Kallase pidev vassimine, süü endalt veeretamine, küsijate ründamine, vastutustundetus ja süüdimatu olek, pealegi on tegu inimesega, kes on pärit poliitperekonnast, kus Vene-suunalised kahtlused on juba pikalt õhus.
Mida teha sellise peaministriga komisjonis? Nunnutada teda ja kuulata tema üha pikenevat eneseõigustamise rodu? Ta on vaja paika panna, anda talle teada, et tema kohustus valitsusjuhina on rahvaesindajatele aru anda, lõpetada tema vasturündav stiil, ja seda ei saa teha võtmes “Oi, Kajakene, kuidas siis nõnda…”
See ei käi ainult Kaja Kallase, vaid iga võimupoliitiku, kes peavad oma tegevusest aru andma – kui üritatakse vastutusest mööda hiilida, peab lõppema igasugune nunnutamine. Mart Helme on juba kord poliitik, kes räägib asjadest just nii, nagu need on. See võib meeldida või mitte, aga ainult see paneb asjad tõeliselt paika.
Kaja Kallase poliitilist agooniat ei saa ega tohi enam pikendada ja kui komisjon ei saa ammendavaid selgitusi, siis tuleb peaminister saata tagasi “kõrgepalgaliseks tippadvokaadiks”. Mida see ka ei tähendaks, sest otseselt ja üheselt see mõistetav pole.
Uued Uudised