Lääne-Euroopas on juba ammu olemas selline uusmarksistide juurutatud arusaam, et kui inimene nimetab ennast põgenikuks, siis ei kehti temale enam mingid seadused ega reeglid, ta tuleb vastu võtta kasvõi iseenda arvelt, ja selline mõtteviis on levinud ka Eestisse.
Kui algas Venemaa agressioon Ukraina vastu, siis oli vähemalt eestikeelne osa Eesti ühiskonnast peaaegu täielikult Ukraina poolel, kuid samas tekkis paljudel asju mõistusega võtvatel inimestel tõrge kerge hüsteerilisuse vastu, millega juhtunut võeti – Kremli agentideks tembeldati need, kel polnud sotsiaalmeedia profiilis Ukraina lippu, ja kogu avalik ruum ujutati üle riigilipu formaadis Ukraina lippudega. Paljude arvates oli see liig mis liig.
Kõige hullem on, et see mentaliteet kandus edasi riigile. Keegi ei ole vaidlustanud seda, et Ukrainat on vaja sõjas igati aidata ja sõjapõgenikke võimaluste piires. Aga Reformierakonna juhitud riik hakkas juurutama just seda algselt äramainitud süsteemi – Ukraina põgenikke saabumist ei kontrolli siiani efektiivselt ja sisuliselt kohe mitte keegi. Mingid andmed kusagil liiguvad, aga põhjalikku kontrolli saabujate üle ega ka uuringuid ukrainlaste tegelikke tulevikuplaanide kohta pole.
Kui EKRE Riigikogu fraktsioonis käisid Töötukassa inimesed, siis selgus, et nende küsimustik ukrainlastele sisaldab väga vähe küsimusi – näiteks ei kontrolli nad meeste sõjaväekohustust, seda pidavat tegema keegi teine. Iga asutus tegeleb vaid oma spetsiifikaga, üldandmestikku ei tundu olevat
Riigikogu liige Jaak Valge kirjutab päris põhjalikult sellest, millises teadmatuses ühiskond Ukraina põgenikest tegelikult on. Seejuures on nende sisseränne sisuliselt vaba, riik keskendub ennast registreerunutele ega tahagi teada, kes siia veel tulnud on. Siin ilmneb üks Läänes väga levinud viga – unustatakse, et migratsioon tähendab koos tõeliste hädalistega ka niiöelda saasta, kes rändega kaasa liigub: need on kurjategijad, terroristid, muidusööjad ja kerge elu otsijad.
Isegi kui ühiskond on põgenike vastu ülisõbralik ja tahab nendega kõike jagada, ei tohi kunagi unustada vajalikku põhimõtet – riigil peab olema rändeprotsessist täielik ülevaade, et ühiskond teaks, milleks valmis olla ja kuidas neid aidata. Eesti on Reformierakonna juhtimisel nii Ukraina sõjarände kui ka kogu migratsiooniprotsessi sisuliselt isevooluliseks ja juhitamatuks muutnud, mille taga võivad olla ideoloogilised vaated.
Ja veel üks oluline moment – ka kõige õnnetumaid põgenikke ei tohi lihtsalt poputada, mistahes abistamise korral peab neil säilima vastutustunne neid vastu võtnud riigi ees.
Uued Uudised
Loe ka Jaak Valge: „Mis saab Ukraina põgenikega edasi – meie poliitilised valikud“ ja Peeter Ernits: venestamise uus laine