Rahandusministeeriumi ja maksuametnike katsed värvida riigi finantsseisu stabiilseks on põrkunud tegelikkusega, mida ei saa enam ühegi pressiteatega siluda.
Riigijuhtide paindumatu soov igast asjast viimane sent välja pigistada on viinud olukorrani, kus riigivõim toimib nagu konveieril töötav võlavabrik. Neljapäevane Äripäeva artikkel paljastab must valgel, kuhu viib poliitika, mis on kaotanud igasuguse kontakti reaalse eluga ja inimeste tegeliku maksevõimega.
Võimukoridorides usutakse siiralt, et uute kohustuste ja maksuliikide juurdeloomine täidab automaatselt riigikassat. Tegelikkus on risti vastupidine. Kui inimestele ja ettevõtetele surutakse peale kohustusi, mida ühiskond ei aksepteeri või mille täitmiseks puudub vaba raha, ei hakka riigieelarve voolama piima ja mett. Selle asemel saavutatakse olukord, kus kümned tuhanded tavalised Eesti kodanikud muudetakse üleöö sunniviisiliselt võlglasteks. See ei ole märk heast maksudistsipliinist, vaid süsteemsest juhtimisveast, kus riik ise õõnestab oma elanike jalgealust.
Kõige ilmekam näide sellest pimedast raevust on mootorsõidukimaks, mille esimene tähtaeg tabas inimesi suvel. Selle asemel, et eelarveauke lappida, saavutas valitsus vaid selle, et maksuvõlglaste read pikenesid tohutu kiirusega.
Kui uue kohustuse tulemusel tekib hetkega juurde terve linna jagu inimesi, kes ei suuda või ei taha seda maksta, siis ei ole viga inimestes. Viga on süsteemis, mis on kaotanud igasuguse mõõdutunde. See on puhas võimuhullus – luua makse maksu pärast, hoolimata sellest, et reaalne tulu riigile on olematu, kuid kahju inimeste kindlustustundele on tohutu.
Samal ajal näitab majanduse vereringe selgeid jahtumise märke. Tarbimine kiratseb, sest inimeste vaba raha põleb järjest uute maksutõusude ja elukalliduse tules. Kui tulumaksu ja käibemaksu laekumised kukuvad, on see otsene signaal, et kruvisid on keeratud liiga kõvasti. Majandust ei saa käivitada inimeste rahakoti tühjendamisega, sest hirmunud ja võlgades tarbija lõpetab ostmise. Valitsus on loonud nõiaringi: mida rohkem proovitakse vägisi sisse nõuda, seda vähem suudab ühiskond kanda.
Riigi juhtimine nõuab enamat kui lihtsalt tabelite täitmist ja uute kohustuste väljamõtlemist. Praegune rahanduspoliitika on ajanud riigi upakile, sest usutakse, et riigikassa täitmine on olulisem kui majanduskeskkonna säilitamine. Kui riik hakkab omaenda kodanikke massiliselt võlglasteks tootma, on mindud üle piiri, kust tagasiteed on väga raske leida. See on ohtlik eksperiment, mille arve maksab kinni kogu ühiskond.
Rainis Lipstok