Kui räägitakse totalitarismist, kangastuvad inimestele kohe Hitler ja holocaust või Stalin ja Gulag, tänapäeval ka Põhja-Korea, Iraan, Hiina, Venemaa, Venetsueela ja veel mõned riigid. Kuid totalitaarset ühiskonda ehitatakse jõudsalt ka liberaalses Läänes, demokraatliku sirmi all ja nii varjatult, et mittemidagiaimavad kodanikud võtavad selle vabatahtlikult omaks (sõnavabadust piirav vaenukõneseadus on parim näide).
Kaasaja liberaalses läänemaailmas luuakse totalitaarne ühiskond ülereguleeritusega, millega kaasneb põhjalik jälgimissüsteem – nimelt reguleeritakse ühiskonna toimimine seadustega sedavõrd ära, et kodanikul on terve teekond läbi elu juba ette kirjutatud ning kõrvale astuda ei tohi, selle eest karistamiseks on omaette süsteem välja kujundatud. Liberaalses ühiskonnas võetakse inimeselt valikud, ette antakse ainult üks tee, mida kirjeldatakse kui ainuõiget ja ilusat.
Üks totalitaristlikumaid nähtusi Läänes on praegune kliimavõitlus – selles pole inimestel mingeid valikuid jäetud, keelatud on isegi inimtekkelistes kliimamuutustes kahtlemine, korraldusi tuleb täita vastuvaidlematult ja kõik see sarnaneb üha enam võimsa ususektiga, rohepööre on nagu religioon. Seepärast ei kuulu vaidlustamisele ka miski kliimavõitluse raames korraldatav ja inimestelt arvamust ei küsita, nad pannakse lihtsalt fakti ette.
Nii on ka palju lained löönud teatega, et tiheda liiklusega Pärnu maanteel kaotatakse ära üks sõidurida autodele, sest “Tallinna võimukoridorides on sündinud plaan eraldada Pärnu maanteel Tondilt kuni südalinnani mõlemas sõidusuunas üks sõidurada jalgratturitele”, nagu kirjutab Postimees. Kuigi algatatud on avalik arutelu, pole kahtlustki, et asi on punarohelise linnavõimu poolt juba ette otsustatud – sest jalgratturid on ideoloogilise rohepöörde lemmiklapsed, hoolimata sellest, et Tallinnas valitsevad peaaegu pool aastat talvised teeolud.
Kliimavõitlus on Eestisse sissetoodud võõrideoloogia – see pole sündinud ei Taavi Rõivase, Jüri Ratase ega Kaja Kallase peades, vaid on siia toodud kaugemalt ja kõrgemalt ja on tehtud meile kohustuslikuks. Kuna nii riigis kui pealinnas on nüüd võimul üks ja sama seltskond, Tallinnas koos renegaatkonservatiividega, siis Eestis arendatakse nüüd ühtset kliimatotalitarismi.
Inimestel pole juba praegu sisuliselt võimalust sellele vastu hakata – Tondi raudteeületuse rekonstrueerimisel ümber ehitatud Kotka tee juba tehti autodele kõvasti kitsamaks, et rajada sõidutee arvelt jalgrattatee ja isegi haljasriba. Samas teatas talvist lumelükkamist lubanud abilinnapea Pärtel-Peeter Pere juba, et linn ikkagi ei hakka vastutama lumekoristuse eest kõnniteedel.
Kliimakomissarid tegutsevad teerullimeetodil, kusjuures nende ülesandeks on autod linnast välja tõrjuda. Tallinlastel jääb vaid üle tõdeda, et Kotka teel ja edaspidi Pärnu maanteel tekivad üha valusamad tropid ja ummikud. See ongi totalitaristlik kliimanügimine, kus kodanikul pole enam mingeid õigusi, asju otsustavad võimufanaatikud.
Ja fanaatikud nad on. Hiljuti kõneles ühel poliitarutelul inimene, kes rääkis heast tuttavast, kes on Tallinnas linnaametnik: tema sõnutsi on too igati normaalne inimene, aga kui jutt läheb kliimale, siis takerdub miski ilmselgesse ajupesusse. Nimelt on too kõrgharidusega ametnik täiesti siiralt veendunud, et tänu inimtekkelistele kliimamuutustele muutub Maa varsti elamiskõlbmatuks, sest ta lihtsalt kuumeneb üle.
Jah, lugesite õigesti, kõrgharitud inimene usub täiesti siiralt, et peagi on käes aeg, kus väljas on nii palav, et inimesed kukuvad kokku ja kõngevad. Teda ei veena jutud sellest, et Maal on olnud ajad, mil pooluste jäämütse polnudki, kuid elu oli; et Gröönimaa oli alles tuhat aastat tagasi roheline ja seal olid külad, liustikud vallutasid saare rohelised alad alles 1400. aasta kandis alanud väikese jääaja vältel; et Saharas on nüüdki päeval 50 kraadi suvesooja, kuid berberid ja tuareegid elavad seal edukalt jne.
Inimesed on kliimahüsteeriaga nii ära ehmatatud, et nad on minetanud võime oma peaga mõelda ning valitsev vasakliberaalne ideoloogia nügib neid rumaluse suunas. Kõrgharidus ei tähenda enam haritust, diplomi puhul peab vaatama, kes selle välja andis, sest marksistlikud ülikoolid kasvatavadki ideoloogilisi fanaatikuid. Lääne ülikoolides võimutsevad reinraualikud punaõppejõud, konservatiivse taustaga professorid “tühistatakse” ja nii õpetataksegi kõrgkoolides paljudes valdkondades ainult üht tõde, alternatiivid on keelatud – ometigi on teadus just see, kus peab läbi vaatama kõik variandid. Ideoloogiline üheülbalisus alternatiivide keeluga aga soodustab totalitarismi teket.
Tallinnas aga toimub rohepöördeline eksperiment selles osas, kui sassi saab linna kliimavõitlusega ajada. Nõukogude ajad, kus üritati Põhja jõgesid lõunasse pöörata, on tagasi, linnavalitsuses võimutsevad kastiratastega mitšurinlased, kes veavad naistki teatrisse “kasti lööduna”, kusjuures jalgrataste ja tõukside kultus mõjub raskelt ka jalakäijatele, kellest on jalutajate asemel tehtud närvilises liikluses kulgevad liiklejad.
Nii Tallinnas kui kogu Eestis on välja joonistumas totalitaristlik ühiskond, kus rahva arvamus ei loe ei maksutõusude, laskeala laiendamise, maavarade kaevandamise ega linnaliikluse osas – ja kliimahüsteerilised hungveipingid viivad pealinnas läbi jalgrattarevolutsiooni.
Uued Uudised