20. augustil tähistas Eesti taasiseseisvumist. See on meie ajaloo üks olulisemaid hetki, mis peaks kandma sügavat sisulist tähendust. Ometi on Kadrioru roosiaia vastuvõtt tekitanud ühiskonnas õigustatud ja kainet arutelu selle üle, kellele ja milleks seda kulu ja glamuuri praegusel ajal üldse vaja on. See küsimus ei tõuse kadedusest või pelgast irisemisest.
Tegemist on ratsionaalse ja loogilise küsimusega riigi ressursside, fookuse ja sõnumi kohta. Kui vaadata seda tralli pragmaatiliselt, on raske leida loogilist põhjendust, miks selline formaat täna, keset majanduslikke väljakutseid ja inimeste ebakindlust, ikka veel eksisteerib.
Igal riiklikul üritusel peab olema loogiline sihtrühm. Kui roosiaia pidu on mõeldud välispoliitiliseks demonstratsiooniks, et näidata liitlastele stabiilset ja edukat Eestit, siis on see ebaefektiivne. Välispartnerid ei hinda meie riigi tugevust moelooja kleitide või peente suupistete järgi. Meie kuvand luuakse julgeolekupoliitika, kübervõimekuse ja liitlassuhete kaudu, mitte eliidi suvepeoga.
Kui üritus on mõeldud sisemaiseks tarbimiseks, et rahvast liita, siis töötab see otse oma eesmärgile vastu. Kui ühiskond näeb teleekraanilt suurt pidu ja pildistamist, samal ajal kui igapäevaselt räägitakse eelarvekärbetest ja maksutõusudest, ei tekita see ühtsustunnet. See tekitab hoopis võõrandumist. Puudub loogiline seos presidendi kõnes kõlava üleskutsega hoida kokku ja selle vahel, mis toimub reaalsetes rahakottides.
Praeguse presidendi tralli taustal mõjub see esinduslik pilt eriti kunstlikult. Riigipea institutsioon peaks olema ühiskonna tasakaalustaja ja reaalsuskontroll. Kui aga lossihoovist edastatav sõnum on pelgalt esteetiline ja pidulik, kaob sealt ratsionaalne sisu. Me näitame fassaadi, mille taga ei ole praegu katet. Küsimus, miks me seda teeme, taandub harjumusele ja inertsile.
Me hoiame kinni formaadist, mis on ajale jalgu jäänud ja kaotanud oma esialgse, iseseisvuse taastamise algusaastate tähenduse. Tollal oli vaja tõestada, et meil on oma riik ja oma esindusfunktsioonid. Täna, aastakümneid hiljem, on meil iseseisev riik niigi olemas ning me ei pea seda endale ega teistele kalli peoga tõestama.
Iseseisvuse ja vabaduse tähistamine on vajalik. Kuid seda saab teha väärikalt, argumenteeritult ja ilma kunstliku eliidi-mänguta. Kui riiklik tähtpäev muutub meelelahutussaateks ja moelavaks, tekib paratamatult vajadus analüüsida, kas me tähistame sisulist vabadust või lihtsalt ühte harjumuspärast, kulukat ja pragmaatiliselt põhjendamatut rituaali.
Rainis Lipstok