Kolumnist Karl Olaf Rääk kirjutab oma sotsiaalmeediapostituses järjekordsest ämbrist, millesse Eesti valimised on astunud.
“Ennevanasti, kui kirjaoskus veel üldlevinud ei olnud, tegid need inimesed, kes oma nime kirjutada ei osanud, dokumentidele kolm risti märgiks, et nad on paberil olevaga nõus.
Nad tegid kolm RISTI, mitte linnukest, komakest, kriksatrullat või lõpmatuse märki. Ka kirjaoskamatu ehk harimatu inimene suutis vahet teha risti- ja muudel märkidel. Selliste ette, kes ristigi kritseldada ei osanud, ühtegi paberit ei pandud, sest nad ei olnud taipamisvõimelised.
Tänapäeva Eesti riigi elu seadusandluse kaudu suunavas Riigikogus leidub aga kohtlasi indiviide (*), kes ei suuda ühte ristimärki teha, kuigi see on korduvalt üle kinnitatud ja käegagi ette näidatud, kuidas see käib. Tehke rist. Vot selline– kaks ristuvat kaldkriipsu. Esimeste asjade hulgas, mida lasteaialaps paberile veab (**).
Mis veel hullem, tuima panev valimiskomisjon arvab rahumeeli, et kõik on korras, sest eesmärk pühitseb abinõu. Kui paberil juba midagi paistab, siis on poolt. Kui väga ei paista, siis mõttes on ikkagi poolt. Seaduses sätestatu? Seadus on nõrkadele.
Selline on meie 21. sajandi Eesti ja liberaalne demokraatia, mida peame kasvõi rahva huku hinnaga kaitsma.
—
(*) Kuna kahtlaste valimissedelite arv on saladus, siis jääb saladuseks ka nende rahvaasemike arv, kes on rumalamad kui 18. sajandi kirjaoskamatu talupoeg.
(**) Mudilase kirjaoskuse eelsed oskused: 4-5 aastane: suudab kopeerida plussmärgi (+), ruudu, kaldkriipsu ning risti (X). See näitab, et laps suudab lõikuvaid sirgeid mõista ning kujunditest aru saada. Kolmnurk on juba kõrgem pilotaaž.”