Rohelisest energiast on tehtud loosung. See kõlab hästi, kõlab puhtalt ja kõlab lihtsalt: tuul puhub, päike paistab ja elekter tuleb justkui ilma hinnata loodusele. Aga see pilt on poolik. Kui vaadata algusesse, sinna, kus see süsteem tegelikult sünnib, siis selgub ebamugav tõde — roheenergia ei alga tuulest ega päikesest, vaid diislist.
Kõik algab maapõuest. Teras, vask, alumiinium, liitium, nikkel — need ei ole ideed, vaid füüsilised materjalid, mis tuleb välja kaevata. Ja seda ei tehta tuulegeneraatoritega. Seda tehakse ekskavaatorite, kallurite ja puurimisseadmetega, mille kütus on diisel. Kaevandused ei tööta elektriga globaalses mastaabis, need töötavad fossiilkütustel. Punkt.
Sealt liiguvad materjalid edasi tehastesse. Terase tootmine, alumiiniumi sulatamine, akukeemia — need on ühed kõige energiamahukamad protsessid maailmas. Ka seal ei tule energia enamasti päikesest või tuulest, vaid söest, gaasist ja naftast. Iga tuulik, iga päikesepaneel ja iga aku on sündinud fossiilkütuste toel.
Ja kui jõuame tuulikuni endani, siis räägime massiivsest konstruktsioonist. Sajad kuni tuhanded tonnid betooni vundamendis, kümned kuni sajad tonnid terast armatuurina. See kõik tuleb kaevandada, transportida ja kokku panna. See ei ole “kerge roheline lahendus”, vaid raske tööstus, mis toetub diislile igas etapis.
Siin tekib küsimus, mida harva küsitakse: kui palju diislit kulub ühe tuuliku ehitamiseks? Vastus ei ole nullilähedane, vaid vastupidi — see on märkimisväärne. Ja sama kehtib päikeseparkide ja akusalvestite kohta. Mida rohkem me tahame taastuvenergiat, seda rohkem vajame alguses fossiilkütust, et see süsteem üldse püsti panna.
See ei ole ajutine probleem. See on süsteemne sõltuvus. Sest isegi kui me ehitame valmis tuulepargi, ei lõpe sellega vajadus. Hooldus, varuosad, uued pargid — kõik see tähendab uut kaevandamist, uut transporti ja uut tootmist. Diisel ei kao kuskile, see jääb kogu ahela alustalaks.
Sageli räägitakse, et “see tasub end ära”. Võib-olla osaliselt, võib-olla ajas. Aga see ei muuda fakti, et me ei ole loonud süsteemi, mis toimiks ilma fossiilkütusteta. Me oleme loonud süsteemi, mis vajab fossiilkütuseid, et olemas olla.
Ja siis tuleb lõpp – utiliseerimine. Tuulikute labad, mis on tehtud komposiitmaterjalidest, ei ole täna laialdaselt ringlussevõetavad. Need ladestatakse või põletatakse. Elektriautode akud sisaldavad kemikaale, mille ümbertöötlemine on kallis ja energiamahukas. See ei ole puhas ring, vaid keeruline ja kallis järelprotsess, mis vajab taas energiat — ja sageli jälle fossiilkütuseid.
Seega räägime ausalt. Roheenergia ei ole iseseisev, puhas süsteem. See on süsteem, mis seisab fossiilkütuste najal. Mitte ainult täna, vaid ka lähitulevikus.
See ei tähenda, et taastuvenergia oleks mõttetu. Aga see tähendab, et selle ümber loodud kuvand ei vasta täielikult tegelikkusele. Kui me tahame teha mõistlikke otsuseid, peame lõpetama lihtsate loosungite kordamise ja vaatama tervet pilti.
Sest täna on see pilt selge: roheline energia ei tööta ilma diislita. Ja ei tööta ka homme ilma selleta.
Rainis Lipstok