Seoses pidevate juttudega, et elekter läheb järjest kallimaks ja vahepeal tulevad ka katkestused tasub heita pilk tagasi ning meenutada, kuidas Eesti Konservatiivne Rahvaerakond on seda kõike ammu ette näinud ja hoiatanud ning vastavaid seisukohti levitanud. Kuid siis läks see kurtidele kõrvadele. Veelkord näide sellest, et enne elu paremaks ei lähe, kui EKRE võimule ei saa.
Niisiis, 2023. aasta 9. veebruaril ehk täpselt kaks aastat tagasi algatas EKRE Riigikogus olulise tähtsusega riikliku küsimuse raames arutelu teemal „Rohepööre või rohepöörasus“. Ühe ettekandjana astus üles TalTechi energeetikaprofessor Alar Konist.
Alar Konist:
“Põhisõnum, milleni ma tegelikult lõpuks jõuda tahan, on see, et meil on kõik tehnoloogilised võimalused olemas, mida iganes me tahame kasutada tulevikus energia tootmiseks. Ja me ei saa rääkida siin ainult energiatootmisest, vaid me peame rääkima ka materjalidest, mida meil on vaja. Energeetikas me tihtilugu räägime ainult sellest elektronist, mida me tahame saada, aga me unustame ära, et erinevate tootmisviisidega võib kaasneda ka kõrvalprodukte, mida me saame teadlikul ja oskuslikul viisil kasutusse võtta. Siin saalis oli küsimusi ja ka vastuseid selle kohta, et materjalide vajadus maailmas kasvab. Üks põhjus on see, et elanikkond kasvab, aga teine põhjus on see, et me tõesti tahame teha suuri muutusi. Me soovimegi seeläbi teha ülemineku jätkusuutlikumale majandusele ja energiatarbimisele.
Nii et selles mõttes võib-olla ei olegi õige öelda, et me tegeleme täna rohepöördega, kus me välistame osa võimalusi ja kus kogu vajalikku ahelat, sealhulgas materjalide saamist ja muud sellist, arvesse ei võta. Tegelikult me peame rääkima sellest, et me tegeleme kliimapöördega. Nii et see jätab meile lauale kõik tehnoloogilised valikuvõimalused.
Mul olid mõned küsimused, mis ma enda jaoks välja mõtlesin. Üks oli see: kas teie ka mõtlete energiajulgeolekule ja kas see on vajalik? Kas te mõtlete, kas meie energiasüsteem peaks olema jätkusuutlik? Kas teile on hinnakõikumine ikkagi vastuvõetav või mitte? Kas meil tegelikult peaks olema suuri hinnakõikumisi? Ja kui te leiate, et ei peaks, siis kuidas seda hinnakõikumist vähendada? Järgmine küsimus on seega, kas reguleeritavaid tootmisvõimsusi peaks olema. Kas nende tootmisvõimsuste olemasolu on vajalik? Ja kui te mõtlete, et see võiks olla vajalik, siis peaks edasi mõtlema ka, mida selleks teha, et nad meil olemas oleks. Sest praegu, mina ütlen küll, selliselt, nagu meil see süsteem reguleeritud on, ei ole ausat konkurentsi. Ehk kui me leiame, et meil on reguleeritavaid võimsusi vaja, me peame hakkama mõtlema ka sellele, kuidas tekitada ausat konkurentsi.
Üks minu ettepanek oleks see, et tuleb hakata eristama ka võrgutasusid. Sellepärast, et muidu me arvamegi, et taastuvenergia tootmine on hea ja odav ja me peame ainult sellega tegelema, aga me unustame ära, et selleks, et see energia jõuaks meieni siis, kui meil vaja on, on vaja midagi muud ka kui ainult seda tootmisvõimsust, on vaja midagi rohkemat kui ainult ühte generaatorit. Meil on vaja ikkagi sageduse hoidmist, meil on vaja ka reguleerimismehhanisme, salvestusvõimalusi ja kõiki muid asju. Kõike seda tuleb tegelikult arvesse võtta, aga täna meil hinnastamises seda kahjuks ei ole. Ja ongi nii, et vaatame elektri hinda ja siis on võrgutasud, mida me maksame, aga mille sisse me ei vaata.
Järelikult, tegelikult tuleb hakata vaatama ka võrgutasude sisse ja võib-olla neid ka tootmisliigiti eristama. Tuleks pakkuda võimalusi ka ettevõtetele. Mõni tahab ise need küsimused lahendada ehk ehitabki mingisuguse tootmisüksuse ja investeerib ka sageduse hoidmisesse ja kõikidesse nendesse teistesse vajalikesse asjadesse – salvestamisesse, reguleeritavusse ja nii edasi. Kui mõni ettevõte seda teha ei taha, siis peaks olema tal võimalus seda ka osta. Ja seda saaks pakkuda teised – need ettevõtted, kellel on olemas reguleeritavad tootmisvõimsused. Siis hakkaks tekkima aus konkurents.
Sest riigil on ju ikkagi kohustus ju pakkuda ühte elutähtsat teenust, see on elektrienergia. Me võime rääkida mida iganes, aga see on elutähtis teenus, järelikult riik ei saa siin alati lähtuda ka majanduspõhiselt. On vaja teha teatud investeeringuid, mis võivad olla ka majandusloogika vastased.
Ma toongi teile näite. Miks me ehitame Eestis teid? See on ju kulu. Ja mida rohkem teid ehitame, seda rohkem on vaja neid hooldada, seda rohkem on vaja auke parandada ja seda rohkem on vaja lund lükata. Miks me seda teeme? Selleks, et ühiskonna toimimiseks oleks kõik vajalikud kommunikatsioonid olemas, et siin toimuks ka elu.
Sama on tegelikult energiaga. Kui me tahame, et meie kodanikel on siin hea elada, siis on riigil tegelikult kohustus teha teatud investeeringuid, mis aitaksid meid hädas. See võib isegi majandusloogikaga vastuollu minna, selles mõttes, et äriliselt tundub ebamõistlik. Aga kui vaatame meie tootmisvõimsusi, siis jumal tänatud, et nad on olemas. Nad on aidanud meil hoida hindu vähemalt natukene madalamal [sellest tasemest], kuhu need oleksid võinud minna.
Ja viimane küsimus, mis mul endal tekkis, on ka see: kas taastuvenergia kõrval on kohta ka põlevkivil? Minu tänase ettekande põhisõnum teile on see, et jah, kõik tehnoloogiad tegelikult on olemas, jah, me võiksime tulevikus põlevkivi kasutada. Mitte mingisuguseid keskkonnaalaseid piiranguid sellel ei ole. See on ainult poliitiline otsus, kas me tahame seda kasutada või ei taha. Ehk ei tohiks väita, et me ei saa põlevkivi kasutada. See on meie enda otsustada, kas me tahame või ei taha, ja kui me tahame, siis millises mahus.
Mul on siin natukene toetavaid slaide ka. Me ei saa täna rääkida ainult sellest energiamahust, mida meil täna on tarvis. Kui me vaatame neid sektoreid, kus CO2‑heitmed tekivad, siis me näeme seda, et see ei ole ju ainult elektritootmine, vaid see on kõik meile vajalik tööstussektor, põllumajandussektor. Kui te nüüd küsite, mis täpsemalt, siis tööstussektoris on kõige suurem CO2 osakaal energiatarbimisel. Me peamegi aru saama sellest, et maailmas üle 75% primaarenergia tarbimisest moodustavad praegu fossiilkütused. Ja kui me vaatame seda energiakasutust, siis me näeme seda, et CO2-heide transpordisektoriski on juba üle 16%. See tähendab seda, et kui me räägimegi kas või sellest, et me tulevikus sisepõlemismootoriga transpordivahendeid ei kasuta, siis on meil vaja veelgi rohkem elektrit. Järelikult, kui me vaatame, kui palju meil Eestis praegu tootmisvõimsusi on vaja, siis me peame tegema need otsused ka tulevikku vaatavalt. Ehk kui tõesti tuleb selline suundumus, et sisepõlemismootoreid ei kasutata, järelikult vedelkütuseid ei kasutata, aga mingisugust tehnoloogilist revolutsiooni nendes transpordivahendites ei teki, siis see energia hulk, mida on vaja, ei muutu ju. Sel juhul me peame muutma lihtsalt seda energialiiki, mida me kasutame. Ehk siis on vedelkütuse kasutamiselt liigutud hoopiski elektrienergia kasutamisele. Aga energiat on vaja nagunii.
Mida ma siit veel välja tahtsin tuua, on see, et kui rääkida kas või ka materjalide vajadusest, siis väga suure süsinikujalajäljega on tsemenditootmine ja terasetootmine. Nendel on ka väga suur jalajälg. Ja kui me täna räägime tuulikute rajamisest, siis me peamegi aru saama sellest, et tuulikute rajamiseks on meil vaja materjale, on vaja tsementi, on vaja terast. Tegelikult praegu on tuulikute labad toodetud naftakeemiast. Meil on kõiki neid komponente vaja. Järelikult, mis siis saab, kas me neid tuulikuid ei toodagi? Kui me neid toota tahame, siis me tegelikult ei saa rääkida sellest, et me fossiilkütuseid ei kasuta.
Ma olen tudengite käest alati küsinud, et kohe-kohe me sütt ei kasuta, aga kuidas me siis süsinikterast toodame. Kust see süsinik sinna terasesse saab siis? Sellele on erinevaid vastuseid. Üks on see, et me saame tegelikult toota metalle ka teistel põhimõtetel, näiteks redutseerival põhimõttel. Siis meil tõesti süsinikku vaja ei ole. Aga kui me vaatame, kui palju meil neid materjale vaja on, ja kui me tahame tuua ka uue tehnoloogia näiteks terasetootmisesse, siis see on jällegi energiamahukam. Järelikult tuleb materjalide tootmises leida optimum. Ma energeetikuna alati ütlengi, et mitte midagi tegelikult ei tohiks välistada. Energeetikas on igal tootmisliigil oma koht. See, kui palju me kasutame eri variante, sõltub sellest asukohast, selle asukoha võimalustest. Aga midagi ei tohi välistada.
Kui nüüd minna heitmete juurde – CO2-heitmete pärast me ju kõige rohkem neid ambitsioone oleme seadnud –, siis mis on kõige lihtsamad variandid heitmete vähendamiseks? Üks kõige lihtsam [lahendus], mida alati pakutakse, on ju see: istutame puid. Jah, see on võimalik. Aga kui vaadata potentsiaali, ütleme nii, siis heal juhul, kui me kõik kohad metsa täis istutame, on võimalik saavutada umbes 10 gigatonni CO2 kokkuhoidu. Ehk see ei ole see, sest igal aastal paiskub meil atmosfääri pea 40 gigatonni. Mida siis veel teha? Üks variant oleks see, et paneme need tootmised kinni. Aga kas see tegelikult on mõistlik?
Nüüd ma jõuangi tehnoloogiliste võimaluste juurde. Ka Euroopa Liit on leidnud, et meil on siiski vaja materjale, meil on siiski vaja neid tööstuseid Euroopas hoida. Järelikult, mis on need võimalused? Lõpuks on tulnud lauale ka üks tehnoloogia, süsinikupüüdmise tehnoloogia, mida saab rakendada süsinikuintensiivsetes sektorites. See on üks lahendus, mida nüüd lõpuks on hakanud ka Euroopa Liit ja Euroopa Komisjon tõsiselt võtma. Nad on hakanud seda kajastama kui ühte tulevikulahendust meie energiatootmises ja ka meie tööstuses.
Ja siin neid potentsiaale on erinevaid, sõltuvalt sellest, milline stsenaarium valitakse, aga kõige suurem pluss on see, et enam ei ole sellist suhtumist, et seda ei ole mõistlik või mõttekas kasutada. Sest muidu me ei suuda tööstussektoris neid heitmeid vähendada. Sellelesamale seisukohale on jõudnud juba ka ÜRO Euroopa Majanduskomisjon, kes on ütelnud, et kui me tahaksime aastaks 2050 fossiilkütuste tarbimise mahtu 80%‑lt 50%-le tõmmata, siis me ei suudaks seda saavutada ilma selle tehnoloogia rakendamiseta.
Ja mis muutus oli veel? Ka eelmine aasta COP27 kohtumine Sharm el Sheikhis, kus täpselt samuti oli esimest korda üle 30 aasta see süsinikupüüdmise tehnoloogia laual kui tõsiselt võetav variant, mis siis annaks meile võimaluse jõuda nende soovitud CO2-heitme näitajateni.
Mis siis see CCUS on? See sisuliselt tähendab seda, et me püüame enamiku sellest tekkivast CO2‑heitmest kinni. Siin ei ole tegelikult mitte midagi uut. Me siis kas ladustame ta maapõue – neid variante, kuhu teda ladustada või hoiustada, on erinevaid –, või võtame ta kasutusse.
Siiamaani on räägitud seda, et meil ei ole teda kuhugi panna. Nüüd on tõestatud, et on panna. On räägitud ka, et ei ole mõistlik kasutada. Mina leian, et kindlasti on mõistlik kasutada. Juba sellepärast, et kui me räägime kas või vesinikutootmisest, siis vesinik niisama ei ole ju väga mõistlik, sellepärast et talle on vaja erilisi hoiutingimusi, aga kui seda vesinikku kasutada edasi kombinatsioonis CO2-ga, siis on meil võimalik saada materjale. Järelikult meil on võimalik hakata seda CO2 ka salvestama materjalides. Ehk see on üks tulevikuvariant, eriti veel, kui meil tõesti peaks tekkima olukordi, kus mingitel ajahetkedel hakkab energiat üle jääma. Sel juhul jah, üks variant on salvestada seda kas akudesse või hüdroakumulatsioonijaamadesse. Aga on ka kolmas variant ja neljas, neid variante on veel erinevaid. Ja kolmas variant, mida mina pakun, ongi see, et salvestada seda kemikaalidesse, salvestada seda nendesse toodetesse, mida meil vaja on.
Me oleme tegelikult riigile teinud ka uuringu. Me analüüsisime kõik süsinikupüüdmise tehnoloogiad läbi ja leidsime, et põlevkivitööstuses rakendatava tehnoloogia maksumus võiks olla umbes 20–80 eurot kinnipüütava CO2 tonni kohta. Jah, tunnistan ausalt, nüüd on inflatsioon, need hinnad ei ole enam ajakohased, ehk võiks inflatsioonimääraga korrutada, aga see hind ei ole mitte kuidagi üle mõistuse suur. Ja on välja toodud tegelikult ka energialõiv. Ehk midagi ei tule tasuta. See on ka see põhjus, miks see on kulukas.
Siis on mul näiteid siin nendest tööstuslikest rakendustest. (Näitab slaide.) On öeldud, et ei ole võimalik. Aga on võimalik. Ja selle jaoks on need näited olemas, amiiniprotsessil ja hapnikus põletamisel näiteks. Ja kui vaadata neid tööstuslikke rakendusi veel, siis nagu näete, need sinised mummud siin kõik on tulevikuprojektid, mis täna on juba töös, ja te näete ka, et ka energiatootmisel söest on süsiniku püüdmiseks tulemas kaunis suuremahulised jaamad, mis täpselt samamoodi näitavad, et see on võimalik. Aga siin on toodud erinevaid püüdmise valdkondi, nagu terasetootmine, jäätmemajandus ja kõik muu, kas või näiteks väetisetootmine.
Ladustamise koha pealt, kõige kiirem variant oleks Norra juures CO2 ladustada. Kui te küsite, miks, siis ütlen nii: sellepärast, et ta ei ole veel väga laiapõhjaliseks läinud ehk ei ole ettevõtteid, kes sellist asja pakuvad, seda sellepärast, et ei ole vajadust olnud. Kui nüüd tekib vajadus, siis kindlasti tuleb neid riike ja neid ettevõtteid, kes seda rohkem hakkavad pakkuma.
Aga minu mõte on pigem kasutada seda CO2 mitte kuskile ladustamiseks. Kuigi me võime ka ladustada ja teda mõne aja pärast kasutusele võtta, ka see on tegelikult võimalus, aga me saame sellest toota kemikaale ja erinevaid materjale – meil on võimalik mineraliseerida seda CO2, saame näiteks sadestatud kaltsiumkarbonaati, mida meil on vaja näiteks paberitööstuses, et paber valgeks muutuks. Meil on võimalik seda kasutada biogeensete, või ütleme, taimestiku ja vetikate kasvatamiseks. On võimalik seda kasutada ka otse, näiteks kas või tulekustutites.
Aga ma leian, et teaduslikult kõige huvitavam on hoopiski keemiline kasutamine. Ja seda me saame siis väärindada polümeerideks või kütusteks või kemikaalideks, kas või erinevateks agentideks või sorbentideks, mida meil vaja on, näiteks teadlase jaoks. Aga siit on võimalik edasi minna. Metanooli on võimalik toota, igasuguseid formaldehüüde, olefiine, nii et kõike tegelikult. Ma teadlasena pigem kuulaksin alati sellist seisukohta, et kõik on võimalik, aga [küsimus on,] mis see maksab, mitte ei kuulaks seda, kui öeldakse, et tegelikult ei ole võimalik.
Vaatame nüüd seda rakendatavust meie enda põlevkivitööstuses. Selle uuringu käigus me kõigepealt tõestasime tehnikaülikoolis asuva katseseadme peal, et CO2 püüdmise tehnoloogia on põlevkivile ka rakendatav. Ehk see ei ole kuskil paberil tehtud uuring, vaid see on põhimõtteliselt [olemasoleval] pilootseadmel tehtud katse, mille põhjal me leidsime, et näiteks hapnikus põletamise tehnoloogia on põlevkivile sobilik, ja me leidsime ka hinnad. Ütleme nii, et need hinnad on nüüd kahe aasta vanused, aga sel hetkel püüdmine ise oli suurusjärgus 30 eurot CO2 tonni kohta, ladustamine ja transport kahjuks olid märkimisväärselt kallimad, seda sellepärast, et see ettevõte on monopoolses seisus ja ta võib küsida, mida tahes. Ja ladustamine jäi siis suurusjärku 40–50 eurot CO2 tonni kohta. Ehk see kogumaksumus oli alates 76 eurost CO2 tonni kohta, aga ta on võimalik, ta on rakendatav. Sedasi on võimalik saavutada kas peaaegu null CO2 heide. Aga kui me võtame ka biomassi kasutusse, siis on võimalik saavutada isegi negatiivne CO2 heide, kui rakendada süsinikupüüdmise tehnoloogiat. Kui me seda teha ei taha, kui see on liiga kulukas, siis kõige lihtsam variant on kasutada põlevkiviga koos biomassi.
Aga mida mina tegelikult teha tahaksin? Ma tahaksin kasutada seda tuhka ehitusmaterjalina. Me teame seda, et ühe tonni tsemendi tootmiseks tekib 0,6–1 tonni CO2. Miks meil tegelikult ei tohiks olla õigust siis seda tuhka ehitusmaterjalina kasutusele võtta ja lahutada see CO2 emissioon elektri tootmiselt maha? See on üks võimalus. Me võime seda võtta kasutusele ka väetisena, mullaparandajana, sest väetisetootmine on samuti väga energiamahukas. Ja neid rakendusvõimalusi on tegelikult veel. Üks variant on ehitada uus jaam, mille efektiivsus üles viia. Ka siis on võimalik viia CO2-heitmeid märkimisväärselt allapoole.
Ja mida ma veel tahtsin ühe viimase asjana välja tuua, on see, et põlevkivijaamad eelmisel aastal töötasid põhimõtteliselt täistuuridel, nad tõid riigikassasse üle poole miljardi euro, seega põhimõtteliselt Auvere jaama maksumuse jagu raha. Ehk ei saa ütelda ka seda, et meil ei ole raha, mida investeerida nendesse uutesse tootmisvõimsustesse, sest me näeme, et seda on tegelikult vaja. Ja mina isiklikult täna ütlen küll, et mingisugust paremat alternatiivi meil reguleeritavate tootmisvõimsuste mõttes ei ole kui põlevkivi.
Ehk energiajulgeolek annab hinnagarantii, meie süsteem peab olema jätkusuutlik ja taskukohane ja kindlasti reguleeritavate võimsuste vajadus on 2050+ edasi. Neid ambitsioone me ei saavuta ilma süsinikupüüdmise tehnoloogiateta, kui me neid ei alanda, siis sedasi on võimalik saavutada ka negatiivne heide. Ja võrgutasusid, nagu ma ütlesin, tuleb hakata eristama. Tegelikult tuleb hakata lähenema ka selles kontekstis nüüd uute põhimõtetega ehk ringmajanduse põhimõtetega. Ehk kui me suudame peale elektri sealt midagi veel kätte saada, siis meil peab olema võimalus ka neid heitmete genereerimises arvesse võtta. See on nii, et kui me näiteks gaasist toodame elektrit, siis me saamegi ainult elektrit, eks ole, aga kui me põlevkivist toodame elektrit, siis me saame lisaks elektrile materjale, mida me saame oma igapäevaelus kasutada, kas või näiteks tuulikute vundamendi ehitamisel, miks mitte.
Lõpp läks kiireks. Suur tänu, et te kuulasite! Põhisõnum on ikkagi see: kõik tehnoloogiad on olemas ja on ainult valikute küsimus, mida me otsustame teha.”
Alar Konist, TalTechi energeetikaprofessor