Šlikerdaja, või siis Suur Kombinaator Ostap Bender avastas, et ilusa vaate eest mägedele saab ju ka raha küsida, mistap sundis Ipolit Matvejevitši müüma Pjatigorskis nn pileteid hingelõhestava vaate eest mägedele. Eks meilgi ole oma suured kombinaatorid, ainult et meie omade demagoogia on igale arutlevale inimesele suhteliselt läbinähtav.
Mida see demagoogiast pakatav automaksu lobitöö näitab? See näitab, et mõni inimene ei ole kuigi arukas, sest ainult arukas inimene tuleb oma arutlustes järeldusele, et kõik inimesed ei ole siiski rumalamad kui tema ise ning neid annab veenda mingi maksu omakasupüüdmatust vajalikkusest.
Viimaste päevade teema sundis mindki avaldama oma mõtteid meie suure kombinaatori (juba ajast, mil ta vallavanem oli) automaksu kehtestamise möödapääsmatusest. Aga arutleks siis nende argumentide üle lähemalt.
Maksu eripära on ühetaolisuses ja erandeid on napilt. Võrklaev möönis, et osalt on see seotud ka sellega, et vältida olukordi, kus maksmisest kõrvale hiilitakse. Usun, et seda teemat ta valdab täielikult.
Kui demagoogias ja šlikerdamises on Võrklaev tugev, siis inseneerias suhteliselt nõrk.
Nimelt on üks automaksu kriteerium mootori võimsus. Inimene, kes on midagigi kuulnud energia jäävuse seadusest, saab aru, et teatud keha, olgu siis selleks antud juhul auto kere oma kaaluga, liigutamiseks kulub teatud hulk energiat, mis ei sõltu energiakandja võimsusest. Ehk siis 2 tonnise auto liigutamiseks teatud kiirusel kulub 100kW mootori kasutamisel sama palju energiat, kui 200kW jõuallika kasutamisel. Ainult jõuallikate koormused on erinevad.
Võrklaev väidab, et võimsuse järgi arvutades oleks väiksema võimsusega ehk vähem saastaval autol väiksem maks. Jällegi – kui tuua Võrklaeva väitest näide, siis tema sõnul saastab 2023. aasta kaheliitrine Audi A6, mis sõidab kiirusega 90km/h, oluliselt rohkem kui sama auto, millel on peal kolme liitrine jõuallikas. Kas on nii? Iga inimene, kes on kunagi õppinud loodusteadusi (mitte segi ajada loodusõpetusega algkoolis) teab, et nii see olla ei saa. Loodusseadusi inimene muuta ei suuda, kui sa just Chuck Norris ei ole.
Samas on sõiduk, millele normaalses ekspluatatsioonis jääb võimsuse lisavaru, oluliselt ohutum näiteks möödasõitudel, kallakutel jne. Seega maksame turvalisuse eest.
Teiseks räägib Võrklaev kahest stsenaariumist millest esimene on nn „laiem keskkonnamõju“, mis lähtub mootorsõiduki globaalsest ja lokaalsest keskkonnamõjust laiemalt selle elutsükli ajal (tootmine, tarbimine, utiliseerimine). Võrklaevale võiks keegi ette ütelda, et utiliseerimine on samuti teatud määral tootmine ja seega utiliseerijale, ehk ümbertootjale suhteliselt tulutoov tegevus. Aga tuleks selle teema juurde hiljem tagasi.
Automaksu teiseks komponendiks väidab Võrklaev olevat „kitsam kliimamõju“, mis lähtub mootorsõiduki mõjust kitsamalt, mille peamiseks komponendiks on CO2 ning sel puhul tuleks maksta täpselt sama registreerimistasu nii Porsche ja Tesla kui ka üle 30 aasta vana Audi puhul. Nonsenss, kas pole?
Veel käesoleva aasta maikuus rääkis Võrklaev mingist ulmelisest terminist nagu “luksauto” ja selle aastamaksust. Luksauto hind pidi algama 60 000 eurost. Vaatasin VW lehelt ja leidsin täiselektrilise ID.5 mudeli, mille tagaveoline mudel maksab 57 629€ ja neljaveoline 66 661€. Saan aru, et ka siin oleks riiklik maks turvalisuse eest oluliselt suurem, ehk teisiti öeldes turvalisus on luksus.
Ka üksainuke metslooma tuvastuskaamera (ja samuti palju muid turvalisuslisasid) võib auto hinda tõsta 39 tuhandelt 62 tuhandeni ja enamgi. Ajal, kui Võrklaev sündis, oli Volvo oluliselt kallim oma turvalisuse tõttu. Tollal ei pidanud mitte keegi tavalist Volvot luksautoks.
Rahandusminister Mart Võrklaeva sõnul on Eesti üks väheseid riike, kus automaks puudub, kuid sõidukite arv teedel aina kasvab. “Meie laiem eesmärk on autostumist, eeskätt linnades, vähendada ja liikuda puhtama sõidukipargi poole.”
Mart – miks sa valetad. See ei ole ju sinu eesmärk, sest sa ju tead, et automaks ei vähenda autostumist. Võibolla inimeste massiline surm vähendaks autode arvu liikluses, aga maksu eesmärk on ikkagi riigi rahakoti täiendamine kasutades selleks topelt maksustamist, sest mis muud see on kui topeltmaksustamine, kui selle maksu nimeks on pandud automaks.
Võrklaev paraku ei taha rääkida, et mõnes Euroopa riigis on automaks nimetatud registreerimismärgi maksuks. Kui inimene autot ei kasuta, ehk teeb ajutise registrist kustutamise, siis peab ta registrimärgi ajutiselt tagastama ja vabaneb ka maksust. Aga ei – Võrklaev nendib, et lisaks kõigele soovib rahandusministeerium mootorsõidukimaksu kehtestamisel pöörata eraldi tähelepanu peatatud kandega sõidukite ehk niinimetaud romude probleemile.
Kuid romud ju ei sõida ja ei reosta ja seda probleemi saaks lahendada palju lihtsamalt. Kui registrimärk tagastada ajutiselt transpordiametile kuid sõiduk on siiski avalikus kohas, siis tuleks seda objekti, ehk kunagist sõidukit, käsitleda kui prügi ja teisaldada ettevõttesse, kes oleks nõus selle utiliseerimise eest maksma.
Ja viimane asi, millele ei ole üldse tähelepanu pööratud, on regionaane erisus ja sõiduki omanike juriidilise staatuse erisus. Kui sõiduki omaniku regionaalsusest on palju räägitud, siis juriidilisest erisusest vähe. Kui füüsiline isik saab töötamise eest tasu, siis maksab ta oma tasult tulumaksu ja säästude eest soetab endale vara, mis siis hiljem soovitakse maksustada samadel alustel nagu juriidilisele isikule, kes ei ole tasunud riigile tulumaksu (v.a avansiline tulumaks pankadele).
Sama kehtib ka maamaksu kohta, sest ka maaomanik võib olla nii füüsiline kui ka juriidiline isik, kuid seadus ei luba nendele kahele isikule maksuerisusi kohaldada. Kui Võrklaev väidab, et nn automaks peab olema õiglane kõigile omanikele, siis just sellest vaatevinklist ta seda ei ole. Rahandusministrina peaks Võrklaev oskama arvutada mitte ainult saja ühe piires, vaid tundma ka tundma ka protsente ja eristama protsenti protsendipunktist.
Kokkuvõtteks võib öelda, et automaksu eesmärk on sama, mis Peeter esimesel, kes väitis, et habememaksu eesmärk on muuta Venemaa Euroopale sarnasemaks kuid paraku oli maksul hoopis maisem eesmärk, nimelt raha kogumine uueks sõjaks. Põhjasõda algas juba kahe aasta pärast ja armee korrastamiseks oli vaja palju raha.
Roland Mere, hariduselt laevaseadmete insener