Olen alati olnud kanepi legaliseerimise vastu. Selle peale on küsitud, kuidas see mind mõjutab, et mõni teine inimene uimasteid tarvitab. Pigem tuleks küsida, kuidas mõjutab mind ühiskonna kollektiivne füüsiline ja vaimne heaolu. Sest seda ju n-ö ohvriteta kuriteod kahjustavadki.
Tõepoolest, pealtnäha ei saa uimastitest kahju mitte keegi, kuid nende tarvitamine erodeerib ühiskonna moraalitunnetust ja kahjustab tarvitajat tegelikult oluliselt. Uimastite negatiivsetest tagajärgedest on meile kindlasti juba palju räägitud, kuid nende meelde tuletamine on alati asjakohane. Uimastid on ohtlikud inimese tervisele, aga eriti ohtlikud on nad noortele; uimastitarvitajatel on suurem tõenäosus jääda vaeseks ja surra enneaegu; uimastitarvitajad aitavad tahtlikult või tahtmatult kaasa organiseeritud kuritegevusele, koormates nii riigi õiguskaitsesüsteeme. Kõige rohkem südamevalu põhjustavad uimastitarvitajad aga oma kõige lähedasematele: vanematele, vanavanematele, õdedele, vendadele, lastele, sõpradele.
Esiteks kujutavad uimastid endast tõsist ohtu inimese tervisele. See on nende keelamise peamine põhjus. Erinevatel uimastitel on palju erinevaid mõjusid: südame löögisageduse ja vererõhu muutumine, hingamise ohtlik muutumine, koordinatsiooni vähenemine, keskendumisvõime ja mälu halvenemine, unehäired, erinevad soovimatud emotsionaalsed seisundid, nt maania, paanika, paranoia, depressioon. Uimastite mõjul saab ajukeemia rikutud: lisaks sõltuvusele tekkimisele kinnistuvad eelmainitud soovimatud seisundid, kujuneb psühhoos.
Kõiki nimetatud tervisekahjusid teeb veel hullemaks see, et enamasti alustatakse uimastite tarvitamist noorelt. Meie. noortena ei ole ju ometi valmis seda pöördumatut kahju kogu elu jooksul kannatama. Või kas soovib keegi meist noorelt üledoosi tagajärjel surra? Kas soovib elada veel 50 aastat mööda arste käies, eluga rahulolematuna?
Mõistliku inimese jaoks ei ole hetkelise naudingu episoodid nii kõrget hinda väärt, aga ühiskonnana peame aitama igaühel, eriti haavatavatel inimestel, teha valikuid, mis võimaldavad edaspidi elada täisväärtuslikku elu.
Uimastite tarvitamisel on ka teine mõju, millest ei räägita avalikult peaaegu üldse, kuid mis mõjutab elukvaliteeti otseselt. See mõju puudutab rahakotti. Narkomaania on kallis lõbu. Sõltuvuse süvenedes jõuavad kulud kiiresti tuludele järele ja ületavad neid.
Rahateema on oluline küll igas vanusegrupis, kuid uimastite tarvitamisest tekkivad kulud tabavad kõige valusamalt jällegi noori.
Säästmise asemel narkootikumide ostmine on lisaks muule lühinägelik ja isekas, sest vahetab muretu elu perspektiivi ja oma laste tuleviku sisuliselt eimillegi ehk pideva puuduse vastu, sekka kurblik ja kuhtuv heaolutunne.
Iga üksikisiku hädad teevad ühiskonda tervikuna õnnetumaks. Uimastite mõju ulatub aga tarvitajast kaugemale, kogu ühiskonnale.
Narkootikumide jõudmiseks tootjast tarbijani on üles seatud pikad ja keerulised tarneahelad. Olgu rõhutatud, et organiseeritud kuritegevuse toetamine kuitahes vähesel määral ei ole äge. Organiseeritud kuritegevuse toetamise ohte aitab mõista Bruno Sternfeldti näide, kes mõisteti kuu aega süüdi Võrumaal tööstuslikus koguses kanepi kasvatamises. Tema oli kaasanud oma kriminaalsesse ettevõtmisse kogu oma pere ja palju tuttavaid, kes võtsid tema illegaalse projekti toetamiseks laenu, mida maksavad nüüd ise tagasi. Lisaks said nad kõik kriminaalkorras karistatud. Sternfeldt ei vabandanud pärast kellegi ees, ainult õigustas oma käitumist. Selle asemel, et pakkuda talle vastavat tuge, mindi tema hullumeelsusega kaasa ja rikuti oma elu ära ja häbistati end kogu rahva ees. Ka on seda olukorda kohatu vaimutsedes pehmendada, nagu tehti Eesti Redditis. Seal kiideti Sternfeldti takka, nimetati ettevõtlikuks, öeldi: kahju, et vahele jäi. Keegi kirjutas isegi, et ei usu, et maailm kuritegeliku kommuuni peatamisest nüüd parem paik on. Need takkakiitjad ise minimeerivad oma küünilisusega ühiskonna parenemist, sest nende sõnadest võib julgust saada keegi järgmine. Kurjaga ei tohi kompromissi teha.
Uimastite tarvitamisel on ühiskondlik mõju mitte vaid sotsiaalmajanduslikus, vaid ka moraalses võtmes. Uimastid on suurepärased hedonistliku maailmavaate tööriistad. Hedonism on teadupärast filosoofia, mille kohaselt elu kõrgeim eesmärk on saada naudinguid ja vältida kannatusi. Kuigi eesmärk ise on mõistlik ja igaüks meist võtab seda arvesse, kujutab selle kõigist teistest ettepoole seadmine ohtu ühiskonna normaalsele toimimisele. Kui kõige kaalukam argument on, kas meile miski meeldib või me midagi tahame, kaob innovatsioon, väga paljud ei hari end, ei käi tööl, ei tooda.
Kerge naudingu saamine pole kooskõlas meie kõrgeima vajadusega Maslow’ järgi, milleks on eneseteostus. Pikapeale muutub nauding igavaks, nii et selle võimendamise nimel võetakse järjest suuremaid riske, millega kaasneb ka suurem kahju. Kui inimene hakkab hiljem oma elule tagasi vaatama, tekitab masendust ja ängi, et ta ei ole elus mitte midagi saavutanud. Niiviisi lõpetamine on kurb, mis muudab hedonismi omamoodi paradoksaalseks filosoofiaks. Eneseteostus pakub suuremat eluga rahulolu, mistõttu on parem otsida väljakutseid, saavutada midagi, mis on päris, ka siis, kui selleks alati tuju ei ole.
Eeltoodud põhjustel on hea, et suurem osa uimastitest keelatud on. Seadus näeb enamiku narkokuritegude eest ette kriminaalkorras karistamise, mis on ainuõige variant, sest karistus peab mõjuma tõsiseltvõetava heidutusena – eesmärk pole niivõrd kannataja enda kannatuste suurendamine kui tema teistele negatiivseks eeskujuks seadmine.
Siiski levivad narkootikumid Eestis keelust hoolimata ja nende levik laieneb aina. See näitab, et riigi praegune tegevus ei ole piisav. Vigu on tehtud heidutusprotsessi kohtueelses osas. Nimelt paistab, et narkokuritegudest teatatakse kaunis vähe.
Meenutagem, kuidas Märt Avandi rääkis avameelselt oma kümme aastat kestnud kokaiinisõltuvusest. Austan tema julgust midagi nii suurt üles tunnistada, kuid sellele uudisele reageerimisel tehti vigu. Olles Märt Avandiga lapsepõlves, koolieas kohtunud, kui ta pidi kokaiiniga juba alustanud olema, tegi see paljastus mulle ka haiget. Politsei aga ei teinud selle peale mitte midagi, ei alustanud menetlust. Samuti ei kuulatud Märt Avandit üle. Tollane asjade käik jättis mulje, et mõned avaliku elu tegelased ongi seadusest üle, heites jälle varju meie niigi haprale õigusriigi ideaalile.
Mis puudutab seadust ennast, siis isegi selle korrektsel jõustamisel võib heidutus jääda ebapiisavaks. Nimelt pole kriminaalne (ühegi) narkootikumi enda tarbeks ostmine ja tarvitamine, seega võib saada trahvi või aresti. Samas moodustavad just selle paragrahvi alla käivad inimesed narkoühiskonna enamuse. Näiteks maksimummäära ehk 1200 eurot trahvi saada on küll nõme, aga ei pööra ilmselt isegi trahvisaanut õigele teele, rääkimata tunnistajatest, kui neid üldse on. Kõik sellised juhtumid, kui tahame Eesti süstemaatiliselt uimastitest päästa, tuleb kohtute võimekuse korral panna suure kella külge ehk kriminaliseerida.
Selleks, et uimastid ühiskonnast välja juurida. on vaja üheainsa põlvkonna pingutust.
Ronald Judin. EKRE noorteühenduse Sinine Äratus juhatuse liige