Robert Orben, USA kirjanik, põhiliselt komöödiakirjanik, on öelnud “Igal hommikul tõusen ma üles ja vaatan läbi Forbesi Ameerika rikkaimate inimeste nimekirja. Kui mind selles ei ole, lähen ma tööle”. Eks ta mõtles selle väljaütlemise all, et hommikuti on lootused, et ehk on midagi muutunud.
Minagi löön hommikuti lehed lahti ja sirvin üle. Sealhulgas ka Päevalehe ja Delfi. Aga kõik on endine – ei tea kas õnneks või mitte.
Üks esimeste seas on kohe kindlasti mingi sildistav artikkel EKRE kohta ning siis mingi üllitis praeguse valitsuse või imperaatorile lähedal seisvate isikute tegudest ning muidugi ka sõjapropaganda. Näiteks 24. novembri artikkel: ,, TAGATUBA | Kas ja kuidas saaks kohalik Trump Eesti valija ära võluda?”
Süüvides artikli sisusse selgub, et autori arvates on Trump ütlemata ebademokraatlik president. Ilmselt sai võimulegi ebademokraatlikul teel? Artikli sisu ja mõte pole ju mitte midagi muud kui vihje, et kedagi peaks vihkama, tühistama, naeruvääristama.
Ka paljud teised Ekspress Grupi poolt esiletoodud teemad on pigem vaenu õhutamine, mis on ju ajaloost vägagi tuttav tööriist. Paneme sildi juurde ja vihkame sildistatuid. Kusjuures sildid on nii erinevatest valdkondadest ja ei seostu kuidagi üksteisega.
Ootan põnevusega, millal tulevad ekspressgrupi ajakirjanike sildivarasse juurde ka „need kuradi buurid” või „valgekaartlasest lurjus” jne. Vääritusel ei ole piire, kui ta juba omaks on võetud. Ma siiski ei usu, et selliste sildistavate artiklitega on võimalik enamuse rahva meelt muuta.
Arvan, et rahvas on juba oma meele kinnitanud ning EKRE valija jääb EKRE valijaks, ükskõik mis silt külge pookida ja Reformierakonna valijad valivad ikka Reformierakonda. Vahe on selles, et EKRE valija teeb valiku kohustusest kodumaa ja rahva ees, teine aga kohustusest selle ees, kellest nad on sõltuvad, kelle peost söövad. Enamalt jaolt on need riigitöötajad ja need rumalakesed, kes on sildi külge pookimise suhtes tundlikud ehk manipuleeritavad, mitte aga subjektid, või veel vähem isiksused.
Aga ega rumalus ei ole ju keelatud. Hitler küll proovis saksa rahva seast madala intelligentsiga ja päris puudega inimesi välja juurida, aga siis väheneks Reformierakonna valijate protsent, mis praegu on ca 30%.
Kui nüüd veidi arvutada, siis võtame filosoofiadoktor Veljo Lind poolt 2017. aastal väljakalkuleeritu, et Eestis on 500 000 töötegijat ja 130 000 riigipalgalist ehk kolm korda rohkem, kui 100 000 elaniku kohta Jaapanis. Lisame juurde mõjutatavate ja manipuleeritavate grupi, kes ei soovi, kui neid pandaks ebameeldiva sildi alla ja liidame sinna stressi käes kannatavate lumehelbekeste (solvujate) grupi ja saamegi eelpool välja toodud 30% kodanikonnast, kes ongi Reformierakonna valijad.
Lumehelbekeste grupi all ei pidanud ma muidugi silmas kõiki 18-35 aastaseid, vaid neid, kellel on kas märkimisväärselt madal enesehinnang või kellel on Dunningi-Krugeri efekti tunnused. Neid, kes solvuvad, kui nende isiksust hinnatakse teisiti, kui nad ise endast arvavad.
Mis siis on liberaalfilosoofia? Prantsuse filosoof Auguste Comte, kes vana tüüpi filosoofiale saatust kuulutades arvas, et asemele peaks tekkima uut tüüpi filosoofia – teadusfilosoofia, mis ei pretendeeri maailma tunnetamisele, vaid hoopis teaduse arengu mõju uurimisele. Kuid ka selles valdkonnas lähevad mitmete teadusfilosoofide arvamused lahku.
Ei ole midagi uut siin päikese all
Nüüd siis demokraatia teema juurde. Artiklis välja toodud ebademokraatlikest on Reformierakond mitmed juba ellu viinud (näiteks mõned ajakirjanikud suukorvistada, kes soovivad jagada infot Swedbanki rahapesu või ka Mihkeldamise teemadel, suunata riigi investeeringud enda toetajatele, jälgida sotsiaalmeedia kasutust, kehtestada seadusi debateerimata parlamendiga jne).
Kuidas siis Reform on oma häältesaaki hoidnud? Parim meetod on loomulikult suur toiduahel – väikese vaimse võimekusega indiviide (nende hulka võib arvestada ka paljusid nn tippjuhte, kes erasektori konkurentsis läbi ei löö) soojale ja nende võimetega arvestades ülemakstud ametikohale pannes on toetus garanteeritud ka üsna suurte rikkumiste puhul.
Kaja Kallas on isegi juba väljendanud rahulolematust, et Riigikogu esimees on opositsioonist. Palju kergem oleks ju valitseda, kui ka see ametikoht oleks koalitsiooni käes. Jõustruktuuride juhtide valimisega seotud pinged koalitsioonikaaslastega tõestavad sama. Aga küll Kaja Kallas ka selle probleemi lahendab. Ressursse ja ka mentoreid tal selleks ju on. Ta on ju suverään. Suveräänil on õigus ette võtta kõike, mida ta peab vajalikuks rahu ja julgeoleku nimel. Tal on õigus otsustada, milliseid õpetusi ja arvamusi tuleb tema riigis levitada.
Ilmselt palju ei teagi, et Eestis tegutseb ka Liberalismi Akadeemia, aadressil Tõnismägi 9 (tuttav aadress, kas pole), mis määrab oma eesmärgiks edendada liberaalset maailmavaadet, et seista vastu igasuguste äärmuslaste meeleolude tõusule ühiskonnas. Sealt tulevadki propaganda riigiministri (Reichsminister für Volksaufklärung und Propaganda) juhised Eesti riigikanslerile ja ideoloogia rahvale.
Tänapäeval võime üldjoontes eristada totalitaarseid, autoritaarseid, demokraatlikke ja üleminekurežiime. Praegune valitsus tundub pigem olevat üleminekurežiimi valitsus. Üleminek täielikule autoritaalsele liberalismile või liberaalsele autokraatiale.
Liberaalseks autokraatiaks peetakse mittedemokraatlikku valitsust, kes järgib liberalismi ideesid. Ka juunis tõestas Kaja Kallas, kui oli ajutine ainuvalitseja, et mittedemokraatlikud võtted pühitsevad eesmärki. Kuni 20. sajandini valitses enamuses Lääne-Euroopa riikides “liberaalne autokraatia”. Globalistlik PR töötab selle kallal, et rahvale kinnistuks, et just vasakpoolsed on demokraatia süda ja sealt paremale minekuga hakkab demokraatia hõrenema ning rea viimased, ehk parempoolsed on kõike muud, kui demokraatia esindajad.
Ent vaadakem ajalukku. Poliitilisi rühmitusi hakati liigitama vasak- ja parempoolseteks Prantsuse revolutsiooni ajal, mil rahvusassamblee saalis istusid revolutsiooniliselt meelestatud saadikud juhataja kõnetoolist vaadatuna vasakul ja ettevaatlikumad või tasakaalukamad paremal. Vasakpoolseid iseloomustab, erinevalt parempoolsetest, soov ühiskonda plaanipäraselt muuta ning majanduses riikliku reguleerimise ja maksude abil tulusid ümber jagada. Ikka seesama Sharikovi ütlus „Võtame kõik ja jagame ära”.
Liberalismi all mõeldakse reeglina vabameelsust. Eriti mõjutasid liberaalse maailmavaate kujunemist Charles de Montesquieu (kodaniku vabaduste kindlustamiseks tuleb seadusandlik, täidesaatev ja kohtuvõim üksteisest lahutada) ja Adam Smith (majandus areneb kõige kiiremini konkurentsi tingimustes ja riigivõim ei tohi sellesse sekkuda)
Liberalism eidosena (kreeka keeles idee) on tegelikult väga vana, vanem kui fašism, natsionaalsotsialism, sotsialism ja mõni muu üle-eelmisel või ka 20. sajandil tekkinud ideoloogia. Ent see on klassikaline liberalism 17. sajandist, millele toetudes toodetakse uusliberalismi, mis on, kui süüvida hetkeolukorda ja nähtule/kogetule, hoopis midagi muud.
Põhjuseks, miks tekkisid kommunism, natsionaalsotsialism ja fašism, oli eelkõige Euroopa ühiskonna kriis pärast Esimest maailmasõda. Kõik nad tuginesid vähemuse partei valitsemisele ja kuulutasid end ajaloolise progressi kandjaks. Parteisid juhtis endaga rahulolev eliit, mille iseloomulikuks jooneks polnud mitte kompetentsus, vaid võimuiha, mille rahuldamiseks kasutati tänapäeva mõistes äärmiselt radikaalseid vahendeid. Seevastu aastatel 1940–1973 muutus radikaalsus enamikus Euroopa südames kadunuks, selle rolli ja filosoofia võtsid endale sotsiaaldemokraatlikud ja konservatiivsed-liberaalsed parteid.
Paraku on ajalugu nagu ka üksikindiviidi elu sinusoiline ja kuskile ei ole kadunud Newtoni kolmas seadus. Saja aasta tagune ideoloogia kogub taas tuure kuna pinna viljakus on sama. Ei oska öelda, kas selleks on järjekordne Euroopa kriis või miski muu, aga lisaks isikukultuse kasvu märkidele eestis on märgata ka Zamjatini romaanis ,,Meie” ennustatu täideminemist. Suure osa selles mängib muidugi ka meie kaks nn peavoolumeedia gruppi.
Samm paremale, samm vasakule võrdub…
Nagu alguses sai ära mainitud, et iga päev algab kasvõi pisikese, kuid räige EKRE mustamisega, ei lasta ka teistel Euroopa Liidu peavoolust kõrvalekaldujatel mustamata edasi liikuda. Kuna nii Maalehes (mis on huvitav dissonants lehe olemuse ja sisu vahel), kui ka muudes Ekspress Grupi väljaannetes näidatakse Ungari sisepoliitikat ainult negatiivsest küljest, siis küsiks – mis meil teisiti on?
Teisiti on see, et Orban mõtleb eelkõige oma riigi huvidest lähtuvalt, meil aga täidetakse tuimalt tööandja korraldusi, kus teisitimõtlejaid, kes ka päriselt näpuga jälgivad ja järgivad põhiseadust, kollektiivselt halvustatakse ja kus enamus meediast on muutunud nende tööriistaks vastaste moraalses hävitamises. Muide, Eestis võis juba üle-eelmisel sajandil eristada konservatiivset ja liberaalset suunda.
Konservatiivne-alalhoidlik suund oli algselt koondunud J. W. Jannseni ja Postimehe (tänagi konservatiivsem) ümber, hiljem sai selle suuna juhiks Jakob Hurt. Käremeelset-liberaalset suunda esindasid C. R. Jakobson ja tema Sakala (autori võrdlus – tänane Ekspress Grupp). Jakobsoni pooldajad lootsid baltisaksa mõisnike ülemvõimu kaotada Vene riigivõimu abil. Hurda pooldajad lootsid koostööle mõnede baltisakslastega ning nägid Vene keskvõimu sekkumises kohalikule arengule ohtu.
Ent tulles tagasi tänapäeva ja teemasse, siis tasuks ära mainimist, et meil Eestiski on oma riiklik ideoloogia. Riiklik tõde, mis ei kuule argumenteerimisele.
Üks riik, üks rahvas, üks juht!
Võtaks eelduseks USA konservatiivi John Jonah Goldbergi poolt väljaöeldu raamatus “Liberal Fascism” (2008). Goldberg, kes analüüsis vasakpoolsete ajalugu Mussolinist Obamani ja lahutamatut seost “klassikalise fašismi” ja läänt valitseva modernse liberalismi vahel, väitis, et fašistide tänapäevasteks järglasteks on liberaalid ning see on leidnud kordamist paljude teiste poolt. Autor pöörab erapooletult palju tähelepanu fašismi tekkeloole, sest ilma selleta on võimatu aru saada, millisel kujul õitseb see tänapäevani konservatiivsuse üle võidutseva neoliberalismina.
Fašism on riigireligioon (riikide liidu religioon). See eeldab poliitilise ruumi orgaanilist ühtsust ja vajab juhti, kes toetab rahva tahet. Fašismi totalitarism seisneb kõige politiseerimises ja veendumuses, et riigi igasugune tegevus võtab vastutuse kõigi eluvaldkondade, sealhulgas kõigi ühiskonnaliikmete tervise ja heaolu eest ning püüab neile peale suruda mõtte- ja tegevuse ühtsust, kas jõu või regulatsiooni ja sotsiaalse surve kaudu.
Kui võtta veel üheks eelduseks ka järgmine iseloomustus: fašism on suunatud oma tõe kehtestamisele. Fašistile ei ole tähtis, mis öeldi, tähtis on, kelle tõde öeldi. Võõraste seisukohti tuleb rünnata ka tahtlikult võõriti mõistmise hinnaga. Seisukohast arusaamist ei täpsustata, vaid vastupidi – otsitakse võõriti tõlgendamise võimalusi. Pole tähtsust – tuleneb see “iseenese tarkusest” pugejalikkusest ning tuues mõlemad eeldused tänapäeva, siis saame ainult ühe järelduse. Meil on fašistlik valitsus.
Ka äsja Reformierakonnaga liitunud Karmen Joller ütles, et „päriselus” mõistetaks EKRE-sugused vanglasse ja see, mis EKRE sulest ja suust on tulnud, on tema jaoks õpikunäide. See on ju ilmselge, mida Joller pidas silmas „päriselu all” samamoodi nagu on arusaadav, mis raamatut pidas Joller silmas õpiku all ja ilmselt on Jolleri „õpikus” ka teisejärguliste inimeste käitlemise eeskirjad kontsentratsioonilaagrites ära kirjeldatud. See ongi see “päriselu” mille poole Reformierakond pürgib. Päriselu, kus paremtsentristlikust EKRE-st jälgim oleks ainult mõrvar või pedofiil (pedofiili tõmbaks siiski sellest nimekirjast maha).
Ei ole kaugel aeg, kui Reffid püstitavad küsimuse – milleks üldse valimised. Eesti rahvas on ju juba korra teinud oma valiku. Eesti rahvas valis liberaalse demokraatia. Liberaalse demokraatia ja globalismi häireteta arenguks tuleks mittesobivad erakonnad hoopiski keelustada. Valimised on täiesti mõttetu ressursside raiskamine, sest liberaaldemokraatia ei vaja valimisi. Eestimaa juba on KINDLATES KÄTES!
PS! Kuna varem ei ole tekkinud sobivat hetke, siis oleks praegu paras hetk avaldada kaastunnet meie liberaaldemokraatidele kevadel lahkunud kaasvõitleja, naaberriigi liberaaldemokraatliku partei esimehe Vladimir Žirinovski surma puhul.
Roland Mere
EKRE Saaremaa ringkonna aseesimees
EKRE kandidaat Lääne-, Saare- ja Hiiumaal riigikogu valimistel 2023
