See, et kartellipoliitikud rahvale täiega valetavad, on juba avalik saladus – ja seda ka massiimmigratsioonist rääkides.
President Kaljulaid, peaminister Ratas koos oma krimierakonnaga, kogu härrassotside kamp koos viimati sel teemal sõna võtnud välisminister Mikseriga, Reformierakond koos Kaja Kallasega, globalistlik “kahesajatajate” projektipartei – kõik nad on viimasel ajal kukkunud aktiivselt ladistama sellest, et Eesti polevat migratsiooni sihtriik, meil polevat mingit massiimmigratsiooni ega ka tulevat seda, ning rändepakt olevat vaid õnnistus.
Kõigepealt – meil on juba 300 000 migranti, kes on eesti keele ja kultuuri kaitseasendisse tõrjunud. Alles novembris teatas siseministeerium, et tänavu on Eestisse tööletulekuks antud 12 000 ajutist tööluba (peamiselt ukrainlastele) – kujutage vaid ette, kui venekeelseks see meie firmade töökeskkonna muudab, sest selle keelega saab Eestis igati hakkama! Tallinn on juba täis neegreid ja araablasi, keda kohtab lausa igal sammul – pole täpselt teada, kuidas nad siia on saabunud, kuid kohal nad on!
Mis aga puutub tulevikku, siis on poliitladviku sooviks rahvast uinutada – “Kus need tuhanded migrandid on, kellega EKRE hirmutab?” küsivad nad. Aga ei Rootsis, Soomes, Saksamaal ega mujalgi Lääne-Euroopas sadanud nad kohe kümnete tuhandete kaupa sisse! Algas kõik ikka väikeste kogukondadega, mis aina kasvasid, kuni tekkisid Molenbeek ja Rinkeby! See piir, millest saati on võõrastel jalg maas, on kiire tulema!
Eestis on juba väikesed neegrite, moslemite ja teiste massiimmigratsiooni võtmetegelaste kogukonnad olemas, ja see paneb aluse nende laienemisele. Mis on immigrantide suurim probleem kodumaisest täiesti erinevas ühiskonnas? Muidugi koduigatsus ja kõige tuttava puudus! Kui “omad” on ees, saab käia nende juures ja kodust elustiili vaikselt jätkata. Nii tulevad üha uued migrandid, kes toovad üha enam oma mentaliteedi ja tavad kaasa, saab juba oma kodumaa traditsioonide järgi elada, ja mida suurem on kogukond, seda vähem on vaja kohalikke kombeid tunda ning arvestada. Varsti aga saab juba oma kombeid teistele peale suruda!
Kogu see stsenaarium on üliprimitiivne ja kogu maailmas nii tuhandeid kordi läbi elatud, et tundub lausa uskumatuna, kuidas Eesti võimuladvik selliseid arenguid eitab. Tegu võib olla vaimupimeduse ja lauslollusega, aga kuna see on niivõrd massiline, võib eeldada tahtlikku globalistliku ja multikultuurse ühiskonna ehitamist. Ja mõistagi valetamist rändepakti tegelike eesmärkide kohta.
Saksamaa ja Prantsusmaa saavad endale lubada ka mõnda miljonit migranti, Eestimaa aga löövad segi juba kümme tuhat, sest eesti rahvas on arvult väike, okupatsiooniaegne massiimmigratsioon on kõik suhtarvud paigast löönud ja iga migrant on järgmine sammuke eesti rahva hukatuse suunas. Võõraid polegi palju vaja, sest suur osa neist on usundilt agressiivsed ja tulevad sõdivatest piirkondadest – turvalisuse hävitavad nad ruttu. Ongi uskumatu, kuidas Ratase valitsus oma inimeste turvalisuse nii varmalt käest annab – aga ilmselt me polegi enam “omad”!
Lääne-Euroopa lausa karjub oma äpardunud migratsioonipoliitikaga meile näkku, Lasnamäe on endiselt paise paesel pinnal, Narvas on eestlus vaid pinnavirvendus, kuid president, peaminister, valitsus ja kartellierakonnad kingivad turvalisust ja suveräänsust mõnuga laiali. Rändepakt 2018 on sama, mis baasideleping 1939. Ja võimuladvik imestab ikka veel, miks rahvas tuleb reetureid sarjavate plakatitega Toompeale!
Lõpetuseks sobiks üks BNS-i uudis, mis iseloomustab rändepaktijärgset tulevikku: “ÜRO eksperdid süüdistavad Kongo Demokraatliku Vabariigi sõjapealikku Lõuna-Kivu piirkonnas aset leidnud rühmavägistamistes, mille ajal hoiti naisi koopas vangis ja koheldi seksiorjadena, selgub reedel AFP valdusse jõudnud konfidentsiaalsest raportist.” Muide, Kongo on üks enam migrante andvaid Aafrika maid, ja võib vaid ette kujutada, millised hellad naistehoidjad sealt tulevad!