On põhjust teatud rahuloluks: Rootsi Kuningriik, endine multikultuursuse lipulaev, on hakanud loobuma hullumeelsetest uuskommunistlikest utoopiatest. Valitsus maksab migrantidele kümneid tuhandeid eurosid, et nad riigist lahkuksid.
Alalised elamisload on kaotatud, kodakondsuseks tuleb sooritada riigiteaduste test. Pärast 2015. aasta suurejoonelist enesetapuprojekti on asüülitaotlejate arv kukkunud 96 protsenti. Rootsi Demokraatide surve on sundinud peavooluerakondi reaalsusega silmitsi seisma.
Samas ei saa siin rääkida loogika või terve mõistuse võidukäigust. Õiged järeldused ei sündinud deduktsioonist ega intellektuaalsest aususest. Need tulid alles pärast ränki inimkaotusi, tänavavägivalla epideemiat, granaadi- ja tulistamisõhtuid ning ühiskonna lõhenemist.
Turvalisest, puhtast ja vabast Põhjamaast sai Kurt Vonneguti terminoloogiat kasutades maailma urruauk – nurjunud riik, kus valitseb ebakindlus ja hirmuõhkkond.
Ja just siin peitub traagiline iroonia. Isegi nüüd, kui riik maksab inimestele lahkumise eest, on skeemi kasutanud vaid 171 õnneotsijat. Meetmed on kosmeetilised. Sügavale juurdunud paralleelühiskonnad, madal sündimus ja kultuuriline enesetapp ei kao paari tuhande krooni ja kodakondsuse testi peale. Solgiauk, millesse Rootsi vabatahtlikult hüppas, osutub liiga sügavaks. Tagasiteed võib-olla enam ei olegi.
Eesti peab sellest kogemusest õppima, tuleb teha täpselt vastupidist sellele, mida meie vasakliberaalsed eksperdid soovitavad. Me ei tohi smugeldada oma ühiskonda Rootsi kõige mürgisemaid sotsialismijääke – eksootilisi kurjategijaid, kellest rootslased ise püüavad meeleheitlikult lahti saada. Massiimmigratsioon, multikultuursus ja “avatud ühiskond” ei ole edulugu, vaid kiirtee maapealsesse põrgusse.
Rootsi maksis oma rumaluse eest rahva turvalisuse, identiteedi ja tulevikuga. Eesti ei pea sama viga kordama. Õppigem enne, kui meiegi riigist saab järjekordne maailma urruauk.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 09.09.2026