Vasakliberaalide algatatud massimigratsioon on Euroopat juba tundmatuseni muutnud ning paljud eestlasedki ütlevad juba Berliini ja Pariisi kohta, et enam sinna ei läheks, sest pole enam seda, milleks tasus neid maailmalinnu külastada.
Pariis ei ole enam šansoonide ja armastuse linn, see on rindelinn, kus tänavad on täis sõdureid, sandarmeid ja politseinikke, hoidmaks ära terrorit, kuid noad välguvad ikkagi, õpetajatel raiutakse ususolvamiste eest päid maha, toimetused lastakse sõelapõhjaks ning äärelinnadesse viivad rongid pole turvalised mitte kellelegi, eriti aga naistele.
Rootsi minnes ei maksa oodata hubaseid väikelinnu, kus mängisid Bullerby lapsed – need lapsed saavad nüüd Lähis-Ida klannide arveteklaarimistes surma. Pole enam ka rahulikke kohti, kus Kalle Blomkvist Andersi ja Eva-Lottaga seikles. Kurjamid ei kanna enam nimesid Ulle ja Ville, vaid Hassan ja Ahmed.
Mõne aja eest kirjutati sellest, kuidas Uppsala ülikooli tulid India neiud. Kui neilt küsiti, mis nad ei valinud mõnda tuntumat ülikooli, vastasid nad, et tahavad ehtsat Põhjamaad näha. Ei möödunud aastatki, kui nad Uppsalast lahkusid, öeldes, et seda multikultuursust, mida Rootsi pakub, näevad nad ka Londonis või New Yorgis õppides.
Saksamaal nõuavad moslemid Oktoberfesti keelamist, sest seal kannavad sügava dekolteega noored sakslannad õllekannusid. Šotimaal oli iseseisvuse eest võitleva Rahvuspartei juhiks mõnda aega pakistanlane. Soomes leiavad sealsed somaallased, et Põhjamaa riik külmade talvedega olevat liiga valge (rahva, mitte lume poolest).
Meie Tallinn on suuresti nagu Pihkva või Novgorod, vene keel ja ohtralt muud venelaslikku saadab meid igal sammul, sekka musta ja tõmmut. Varsti oleme ka meie Põhjamaa, ainult et Rootsi granaadikultuuri raames.
Uued Uudised