Kaitsevaldkonna kroonilisele alarahastatusele on tähelepanu juhitud aastaid. Erakorraline rahaeraldus näitas selgelt, et tuleohutusele mõeldakse alles siis, kui maja põleb, kirjutab ERR-i uudisteportaalis Rudolf Jeeser (EKRE).
Mõni aeg tagasi ilmus Postimehes kaitseminister Kalle Laaneti emotsiooniküllane arvamuslugu, milles ta rõhutas, et Eesti sõjaline riigikaitse peab arvestama lisaks vastase jõududele ka meil kasutada oleva rahaga: kas seda on või ei ole. Kui seda ei ole, siis tuleb kaitsta riiki kasvõi paljaste kätega. Loomulikult, kuid miks on meie seis just nii vilets, nagu see on?
“”Ostame ära ja siis vaatame, mis saab”-mentaliteet ei ole vastuvõetav,” märkis Laanet oma vastutusala kommenteerides. Ministri teod näitavad siiski vastupidist. Just niimoodi tema juhitud Eesti kaitsepoliitika toimibki. Kaitsevägi saab raha ja saab seda ilmselgelt liiga vähe, kuid millele see vähene kulub ja kas seda kulutatakse mõistlikult, ei tea mitte keegi.
Peaminister Kaja Kallase jaanuaris riigikogu eest tehtud avaldus, milles valitsusjuht teatas täiendavast 380 miljoni euro suurusest rahaeraldusest kaitsevaldkonnale, pälvis heakskiitu nii koalitsiooni- kui ja opositsioonisaadikutelt. Kaitsekulutuste puhul ei julge keegi küsida, mida selle rahaga tehakse ja kas kulutus on asjakohane, sest see on ikkagi “julgeolekuküsimus”.
Kuidas saab sõlmida lepinguid, mille jaoks pole rahastust?
Päev pärast Kaja Kallase avaldust kinnitas valitsus kaitsekulutuste jaotuse ning kohe seejärel avaldas kaitseministeerium, et sellest laskemoonavarude täiendamiseks kavandatud 300 miljonit eurot on juba lepingutega kaetud, isegi moona tarnegraafik on teada ja paigas. Erakordselt kiire tegutsemine?
Tegelikult pole sellise tempoga võimalik isegi sokke osta. Lähemalt vaadates selgub, et Eesti sõlmis ligi kahe miljardi euro ulatuses raamlepinguid laskemoona hankimiseks juba möödunud aasta augustis ning leppis eelmise aasta lõpus kokku ka esimestes suuremates ostudes. Nendeks tehinguteks tuligi nüüd valitsusel raha leida, et augud ära lappida.
Erakorralist rahaeraldust esitleti avalikkusele kui jõulist sammu riigikaitselise olukorra parandamiseks ja julgeoleku tõstmiseks, jättes mainimata, et eraldatud summa kulub varem võetud kohustuste täitmiseks ning midagi uut ei lisandu. Meil on vaja aga tegelikku julgeolekut, mitte seda, et valitsusjuht klatib riigikogu ees paatoskõnedega Eesti kaitsepoliitika viimase aasta ärritavaid puudujääke.
Veel detsembris kiirkorras vastu võetud kaitseväe pikk arengukava arvestab kaitsekulutusteks kaks protsenti SKP-st. Samal ajal on kaitsevaldkonna kroonilisele alarahastatusele tähelepanu juhitud aastaid. Kuu aega hiljem saabunud kirgastumine ja erakorraline rahaeraldus näitas selgelt, et tuleohutusele mõeldakse alles siis, kui maja põleb.
Meie lähimad naabrid ja partnerid on olukorra tõsisust mõistnud, investeerides jõuliselt kaitsekulutustesse ning suurendanud kaitse-eelarve osakaalu. Nii Leedu kui ka Poola teatasid juba 2021. aastal kavatsusest tõsta kaitsekulutuste osakaalu 2,5 protsendini SKP-st, mis tagaks jätkusuutlikkuse. Sama plaan on Lätil.
Samal ajal lapib Eesti valitsus siinset masendavat olukorda ühekordsete rahasüstidega. Regiooni koostöö ja terviklikkus on praegu olulisem, kui kunagi varem. Miks ei suuda siis Eesti oma partneritega ühte sammu käia?
Läbipaistmatult laristatakse miljoneid eurosid maksumaksja raha
“Kas Eesti riigikaitse on valmis? Ei ole, aga siinkohal räägime juba debatist tõsta riigikaitsekulusid,” kirjutas Laanet. Muidugi, kuid esmalt peaks siiski üle vaatama, kuhu riigikaitse raha täna kulub. Miks seda ei jätku inimeste palkadeks, kuid jätkub näiteks idapiirile paigaldatud tõkketraadi ostmiseks hinnaga 6000 eurot kilomeeter, mis ületab sama traadi jaemüügihinda rohkem kui kahekordselt? Miks vahendas Eesti oma raamlepingute kaudu sedasama traati Leedule hinnaga 10 000 eurot kilomeeter?
Probleemidele kaitsevaldkonna hanketegevuses on tähelepanu juhtinud ka riigikontroll, mille 2020. aasta auditis rõhutati, et sageli pole hangete läbiviimisel tagatud piisav hinnakonkurents ning põhjendamatud tehnilised kitsendused piiravad pakkujate arvu.
“Lisaks märkis riigikontroll, et mõnel juhul ostetakse kaupa kavandatust ja välja kuulutatud hanke mahust rohkem ning probleeme esineb ka hangitud kauba kvaliteediga.”
Samuti ei viida enne hankeid läbi vajalikke turu-uuringuid, et selgitada välja, millise hinna ja kvaliteediga kaupu turul pakutakse ning mis vastaks kõige paremini Eesti vajadustele. Lisaks märkis riigikontroll, et mõnel juhul ostetakse kaupa kavandatust ja välja kuulutatud hanke mahust rohkem ning probleeme esineb ka hangitud kauba kvaliteediga.
Needsamad puudused hanketegevuses olid põhjuseks, miks kaitseministeerium omal ajal riigi kaitseinvesteeringute keskuse (RKIK) üldse lõi, asendades kaitseväe toetusväejuhatuses tegutsenud hangete teenistuse oluliselt kulukama ja bürokraatlikuma organisatsiooniga. Riigikontrolli audit näitab selgelt, et alates 2015. aastast tegutsenud RKIK pole oma eesmärki täitnud – on vaid rohkem läbipaistmatust ja suuremad kulud.
Täiesti läbipaistmatud on erandmenetlusega hanked, kus avalikkusel puudub toimuvast igasugune ülevaade ning sisulised otsused tehakse tagatubades kitsas ringis. Isegi, kui hankele eelneb riigikontrolli viidatud turu-uuring (Request for Information) või läbirääkimised, on tegemist formaalsusega, sest hindamiskriteeriumid koostatakse ikkagi eelistatud pakkujale sobivalt ning neid enam ei muudeta.
Hangete sihtimine kindlatele pakkujatele ning raamlepingute mahtude ületamine on RKIK-i tegevuses läbiv muster. Äripäeva uurimus välihaiglate hankest pole siinkohal ainuke näide. Ainuüksi samas artiklis mainitud relvafirmaga Bristol Trust OÜ on viimastel aastatel ületatud vähemalt kolme hanke raamlepingute mahtusid kokku miljonites eurodes. Muuhulgas palju kõneainet pakkunud kulla hinnaga okastraadi hankimisel.
Sama olukord valitseb side hangetes, kus enamiku suuremaid hankeid võidab Telegrupp, mis avalikult reklaamib, et üle 80 protsendi ettevõtte käibest on seotud kaitseministeeriumiga. Mujal maailmas tähendaks selline number, et tegemist on riigifirmaga. Meil aga räägitakse sinisilmselt vabast konkurentsist.
Ühes asjas on Kalle Laanetil siiski õigus: süsteem on politiseerunud ning see on ohtlik. Ei ole aktsepteeritav, et kaitsevaldkonna hangetes eelistatakse parteikontoritega seotud pakkujaid. kaitseminister, on aeg kord majja lüüa!
Rudolf Jeeser, endine kaitseväe logistikakeskuse ülem (EKRE)