Eesti rahvas on juba kõigi parlamendierakondade tasemel andnud sõnumi, et vankumatult seisame Ukraina taga neile peale surutud sõjas, millega Venemaa püüab selle riigi iseseisvust hävitada. Me loodame siiralt püüelda selle poole, et välisvaenlase oht lämmatab kõik meie vaidlused sisepoliitika üle ja nüüd on ainsaks eesmärgiks seista ühise rindena Moskva režiimi vastu. See on nii, kuna mõistame, et ukraina rahvas hoiab praegu Euroopa rahvaste rindejoont, mille murdumisel Baltimaad oleks Vene sissetungi järgmine loogiline ohver – nii määravad juba ajaloolised põhjused.
Niisamuti on NATO, Euroopa Liit ja meie lääneliitlased selgelt väljendanud, et Venemaa tegevus on vastuvõetamatu, jõhker ja kuritegelik. Küll on lubatud sellele resoluutselt vastu seista, kehtestada sanktsioone ja diplomaatilisel tasandil Venemaale karmilt vastata. Ootused on kõrged.
Ukraina vaprad sõdurid on kõigi raskuste kiuste hoidmas iga hetk murduvat rindejoont, mille taga on nende kodud, nende maa, nende vabadus. Ukraina maavägi on katsumustega toime tulnud üllatavalt hästi – Venemaa lootis juba esimesel päeval kogu riigi ja selle juhtimissüsteemi kokkuvarisemisele, seda aga ei juhtunud ja armee on endiselt tugev vastane. Nõrgem lüli on see, mille ründamisele Venemaa koondas erilise jõu: Ukraina õhukaitseväed ja seeläbi kontroll sealse taeva üle.
Seetõttu on ka Ukraina riik esitanud läänele abipalve: toetagem lennukeelutsooni kehtestamist Ukraina õhuruumis, mille tulemusena iga võõrriigi lennuk, kes seda rikub, tulistataks NATO jõudude poolt alla. Sellele avaldati toetust Briti parlamendi alamkojas, teiste seas alamkoja kaitsekomisjoni esimehe poolt. Aga külma dušina järgnes kaitseministri avaldus: me ei saa lennukeelutsooni kehtestada, kuna see tähendaks Briti lendurite sõdimist Vene lendurite vastu.
Euroopa Liidu valmisolek saata Ukrainale relvaabina hävituslennukeid – millesse istuksid Ukraina piloodid – on muidugi suur samm õiges suunas. Samas ei piisa sellest mitmel põhjusel. Esiteks välditakse endiselt otsest NATO sõjalist sekkumist, aga ainult see oleks praeguses staadiumis Venemaa jaoks piisav heidutus, et sundida vägesid tagasi tõmbuma ja rahuläbirääkimisi alustama. Teiseks on need lennukid väga haavatavas olukorras seni, kuni saavad startida üksnes Ukraina pinnalt ega või kasutada NATO riikides asuvaid baase. Siin näeme taas kord hirmu otsese sekkumise ees, mis ometi näitab Euroopa nõrkust.
Jah – kui Euroopa riikide lennuväed sööstavad Ukrainale appi hoidma rahu tema õhuruumis, toob see kaasa kaotusi võitluses Vene lennuväega, kes pommitab just praegu nii Ukraina sõdureid kui tsiviilelanikke. Aga kui me seda ei tee, kanname samuti kaotusi.
Esiteks kaotame oma au, jätteks ühe vaba Euroopa riigi oma raskeimal tunnil üksinda. Teiseks kaotame võimaluse peatada Venemaa sissetung oma eos ja oleksime sunnitud taanduma rindejoonele – Poola, Rumeenia ja Baltimaade piirile – ja siit edasi on agressori järgmised sammud ainult aja küsimus. Kolmandaks kaotavad seeläbi tähenduse kõik head sõnad, mida Euroopa riigid on Ukrainale saatnud – sest praegu loeb ainult relvaabi. Ja me oleme võimelised seda pakkuma, nii et sellega viivitamine tähendab sisuliselt agressori toetamist.
Venemaa peamine nõue Ukrainale on siiamaani olnud loobumine soovist NATOga liituda. Kui nüüd, tänavalahingute ja tsiviilkaotuste ajal, soovib NATO end Ukrainast distantseerida, tähendab see Ukraina hülgamist. Isegi kui Lääne-Euroopa riikide arvates tundub see mõistlik samm, ei saa sellega kaasa minna rinderiigid nagu meie. Seepärast on äärmiselt tähtis, et Eesti toetaks lennukeelutsooni kehtestamist ja seeläbi otsese sõjalise abi andmist Ukrainale.
Lennukeelutsoon tähendaks, et NATO hävitajad peaksid startima oma baasidest Poolas ja Rumeenias eesmärgiga hävitada Vene õhuväe ülemvõim Ukraina õhuruumis. See oleks suur samm edasi, kuid näeme, et NATO liitlased hetkel pelgavad seda. Loomulikult on selleks põhjust – see on Venemaa-poolne heidutus. Enamik Euroopa riike loodab seni, et neil endil õnnestub Venemaaga konflikti vältida. Sest keegi ei tea, milleni otsene õhusõda võib viia – kasvõi tuumasõjani.
Kas seetõttu laseme tõesti Ukraina sõduritel surra oma maa kaitsel ilma vähimagi otsese abita? NATO lennuväed on samal ajal Poola ja Rumeenia baasides valmisolekusse seatud, ent üksnes liitlasriikide julgestuseks – kelle hulka Ukraina ei kuulu. Jah, artikkel 5 Ukrainat ei puuduta. Ent meie, Ida-Euroopa rinderiigid, peaksime mõistma, et nii ei saa. Me ei saa pealt vaadata oma sõbra tapmist, et üksnes iseenda kaitseks valmis olla.
Sest siit sünnib pretsedent. Kui lääneriigid on valmis Putiniga taas laua taha istuma – nagu lähipäevil kindlasti näeme – siis tähendab see piiride tõmbamist üle meie peade. Ja ei tohi unustada, et Vene nõudmised Ukrainaga ei piirdu. Nõue lõpetada õppused Baltimaades ja viia siit liitlasväed välja on otsene sekkumine meie siseasjadesse. Täpselt nagu Ukrainas. Artikkel 5 on see, mille Putin paneb järgmisena proovile. Ja kui artikkel 4 praegu sõjalist tegevust kaasa ei too, on loomulik Venemaa soov järgmisena testida artikkel 5 kehtivust.
Ainsaks võlurelvaks, kui sõjalisest abist keeldutakse, jäävad sanktsioonid. Ja siin oleme me halvatud varasemate aastakümnete Lääne nõrkuse tõttu. Kõigil oli võimalus valmistuda majandussuhete katkestamiseks kuid. Ent seda ei kasutatud – olgu siis patsifistlikust lootusest, et Venemaa soovib siiski rahu, või lihtsalt hirmust tugevneva jõu ees. Sanktsioonivõimalused, mis on praegu lauale pandud, jätavad Venemaa pealtnäha külmaks. Vene kaubandussuhted jätkuvad Hiinaga isegi, kui lääneriigid nõustuvad gaasitarnete lõpetamise, Venemaa täieliku isoleerimise ja SWIFT-süsteemi läbilõikamisega.
Siin peavad oma sõna ütlema rinderiigid – Baltimaad. Eesti jaoks on Ukraina langemine mitte lihtsalt tragöödia, vaid viimase kaitseliini läbimurre enne meie kodumaad. Me teame sisimas, et Ukraina armee sõdib ka meie vabaduse eest. Nõuda NATOlt sõjalist abi Ukrainale on meie kohus. Ja lennukeelutsoon on see, mida Ukraina meilt ootab.
Ruuben Kaalep, EKRE Riigikogu saadik
