Hääletasin eile Integratsiooni Sihtasutuse nõukogu koosolekul asutuse uue aasta eelarve ja tegevuskava vastu. Eesti ja Euroopa Liidu poolt heldelt rahastatud (vt joonist) sihtasutuse tegevuskava ei suuda piisavalt käsitleda lõimumise keskseid probleemkohti.
INSA 2024. aasta eelarve on ajaloo suurim – peaaegu 18 miljonit eurot. See ületab enam kui 2-kordselt 5 aasta taguse ja 4-kordselt 10 aasta taguse eelarve mahu. Tekib avalik ootus, et sihtasutus suudaks oma eelarve vahendid efektiivselt suunata eesmärkidele, milleks ta on ellu kutsutud – eelkõige Eestis elavate vähemusrahvuste lõimimisele Eesti kultuuriruumi ja riigiga. Kõige suurem ja kõige rohkem tähelepanu vajav vähemusrahvus nende hulgast on venelased.
Paraku tegeleb INSA eelarve rohkem väiksemate tulekahjude kustutamise ja spetsiifiliste, väiksemaid gruppe kaasavate tegevustega (eesti keele majad Narvas ja Tallinnas teevad küll seni nähtu põhjal öeldes tubli tööd). Järjest enam tähelepanu läheb “uussisserändajatele”, kellesse rohkem ressurssi panustama suunab ka valitsus plaanitavate välismaalaste seaduse muudatustega. Puudu jääb aga sügavamast vaatest eesti kultuurile, konkreetsetest plaanidest õõnsate ja üldsõnaliste eesmärkide saavutamiseks, kui ka arusaamisest, et peaksime lõimumist mõistma kui fundamentaalset julgeoleku- ja ühiskonna terviklikkuse küsimust.
Pakkusin välja, et INSA võiks rohkem tähelepanu pöörata koolide ja kogukondade toetamisele üleminekul eestikeelsele õppele. Kui sihtasutusel on olemas selleteemaline kompetents ja kogemused, oleks hea mitu asja kokku panna. Õpetajate nõustamisega ka tegeletakse, kuid see võiks olla laiem ja põhimõttelisem tegevussuund. Tõin esile, et lisaks tuleb kindlasti tegeleda nende eesti emakeelega laste muredega, kes uuest aastast jäävad oma klassis vähemusse – seniste eestikeelsete koolide kinnipanek ei ole hea mõte ja seda ei peaks toetama.
Vastuhääle andmisel sai otsustavaks, et tegevuskavas olevate paljude programmide hulgas puudub selline, mis pööraks eraldi tähelepanu Eestis elavate vähemusrahvuste ajalooharidusele. Eestlaste ja venelaste erinev ajalookäsitlus on peamine konfliktiallikas kahe rahva vahel, milleni iga muu konflikt paratamatult välja jõuab. Seda saab lahendada ainult siis, kui võtta tõsiselt ja põhjalikult ette teadlikkuse tõstmine nii Eesti kui Venemaa ajaloost – et mõista, kuidas imperialism hävitab väikerahvaid, kelle kaunis omapära rikastab maailma.
Sellist programmi pole aga suudetud ette võtta kolme aastakümne jooksul ega ka viimasel kahel aastal, mil peaksime probleemi teravust olema eriti selgelt näinud. Kui jääda niisuguses lõimumise võtmeküsimuses lootma üksnes haridusministeeriumile, siis tekib tasapisi küsimus, milleks eraldi Integratsiooni Sihtasutust üldse on tarvis. INSA peaks koondama kokku ajaloohariduse ning eri rahvuste vahelise suhtluse kompetentsi, oskama eraldi tegeleda kõikvõimalike taustprobleemidega, mida ei saa jätta üksnes ajalooõpetajate õlgadele.
Mõned väikesed sammud on siiski plaanis – näiteks lubati ühe projekti raames viia lapsed muuseumi ja seal natuke rääkida Eesti ajaloost. Kui see kukub hästi välja, siis võetakse ajaloohariduse teema veidi rohkem ette. Loodame parimat.”
Ruuben Kaalep, rahvuskonservatiiv Integratsiooni Sihtasutuses