Kuldsel Triol oli kunagi laul „Sobime“: kohutavalt imal, võimatult banaalne, aga see oli tolle aja kohta hea huumoriga tehtud lugu. „Sa sobid minule kui suhkur kohvisse, sa sobid minule kui tähed A ja B, mõistame me teineteist ja nii kaunis paar saab meist, nii hästi me sobime…“.
Tänased riikliku tähtsusega protseduurid olid nagu mingi Eesti väikse kohakese küla nukuteater. „Peaminister Kaja Kallas (RE) kohtus täna hommikul president Alar Karisega, et esitada talle avaldus ametist lahkumiseks,“ teatas Postimees kell 9.35. „President Alar Karis tegi Kaja Kallasele ettepaneku uue valitsuse moodustamiseks“ järgnes uudis kell 11.15.
Me teadsime, et kuldne reegel „lahkudes lahku“ siin ei tööta, aga ikka oli imelik tunne.
Hea siiski, et pärast viiepäevast vaikust tuli president Karis avalikkuse ette elusa ja tervena ning seega on inimesega kõik korras. Kui mõned aastad tagasi kadus mõneks nädalaks meedia vaateväljast Vladimir Putin, kogu maakera oli ärevas ootuses: mis nüüd saab ja kuhu see mees oma kohvrikesega nii äkki ära kadus. On natuke alandav, et Alar Karise nähtamatut olekut panin tähele ainult mina, aga maailmas ongi suuri ja väikeseid. Kusjuures minu tähelepanek tekitas mõnes meediategelases paksu verd: et mis pilkamine see on, miks keegi tahab oma 6 miljoni euro eest aastas näha presidendi ametlikul leheküljel elutegevuse märke, ja seda veel energia- ja julgeoleku kriisi ajal! Milline jultumus!
Nüüd vastus on saadud – millele siis kulub 6 milli aastas: president, keda rahvas pole valinud, ja peaminister, kes oleks pidanud tsiviliseeritud maailma tavade kohaselt ammu erus olema, kohtusid ja mängisid riigitegevust imiteerivat mängukest, midagi vene „laduški“ taolist: üks läks erru, teine võttis naeratades avalduse vastu ja kohe kutsus muiates samale kohale tagasi. Protseduur on muidugi traditsiooniline, aga nii võlts ja naeruväärne, et Voldemar Panso saaks vihaseks.
Meie e-riigis võiks ju lihtsalt saata e-kirjaga digiallkirjastatud avalduse, selleks ei pea raiskama paljude inimeste aega, bensiini, tekitada liiklusohtlikke olukordi ja sundida riigipead ümberriietuma.
Alles see oligi, kui Kaja Kallas ei lubanud lahkuda kriminaaluurimise alla sattunud haridusministril ja ei viinud tema lahkumisavaldust Kadriorgu. Aga Alar Karis korraldas omakorda kooliõpilastele presidendivastuvõtu koos uurimise all oleva haridusministriga. Ja jälle: „kuidas me sobime!“
Jah, te võite väänata kõik paragrahvid veel kõveramaks, jokk’istada võimu usurpeerimist, nähvata, valetada ja vassida, ajada teile orjalikult suhu vaatavatele riigimeedia ajakirjanikele täielikku kelbast, soovitada rahval vähem süüa, ässitada oponentidele kallale kõik politsei- ja meediakoerad, aga kas te pole kunagi mõelnud sellele, kui piinlik vaatepilt see on?
Kas teil endil ei ole veidi kõhe elada ühiskonnas, kus mida suurem on inflatsioon, jultunumad riigiametnikud, kõrgemad energiahinnad ja kallimad toiduained, seda kõrgemaid reitinguid kalkuleerivad teile valmis sotsioloogid? Sest kui see on tõesti rahva vahendatud hinnang, siis nõnda orjastatud inimesed ei hakka teid küll kaitsma ohu korral.
See A.Karise ja K.Kallase kohtumine meenutas L.I.Brežnevi ja A.N.Kossõgini rituaalseid kohtumisi: kõik oli niikuinii otsustatud kuni „helge tuleviku“ saabumiseni, aga oli ikka vaja avalikult ameleda.
Kõik need, kelle kulul te siin juba pikemat aega seda oma amatöörteatrit teete, hakkavad lõpuks suhtuma eesti riiki nii, nagu suhtusid nõukogude inimesed N.Liitu. Sest siis said varastada kõik, praegu aga ainult väljavalitud.
Ivan Makarov