Saksamaa valitsuse eetikanõukogu leiab, et valitsusel on õigus piirata inimeste vabadusi, juhul kui need kahjustavad kliimat ja tulevaste põlvkondade heaolu.
Eetikanõukogu avaldas 13. märtsil arvamuse „Kliimaõiglus“, milles soovitab ettevõtetel, üksikisikutel ja valitsusel võtta kasutusele meetmed, millega oleks võimalik tagada, et kliimamuutuste mõju ei koormaks ebaõiglaselt „neid, kellel ei lähe nii hästi“. Eelkõige peaksid piirangud toimima vabatahtlikkuse printsiibil, s.t inimesed peaksid „individuaalse vabaduse väljendusena“ end ise piirama, näiteks „loobuma vabatahtlikult teatud puhkusereisidest, piirama tarbimist või muutma oma liikumispraktikaid“.
Samas leiab nõukogu: „Õigluse huvides võib aga osutuda moraalselt vajalikuks ka nõue panustada kliimamuutuse vastu võitlemise meetmetesse. Kui indiviidi vabaduse teostamine häirib ebaõiglaselt teiste või tulevaste põlvkondade vabadust ja heaolu, näiteks kliimat kahjustava tarbimise kaudu, võib valitsus sekkuda ja neid vabadusi piirata.“
Teisisõnu, kui inimest ei õnnestu häbenemise kaudu „õigesti“ käituma nügida, siis hakatakse teda lihtsalt sundima. Näiteks on Saksamaal, aga ka mujal Lääne-Euroopas üsna levinud algselt rootsi keelest pärit väljend ’lennuhäbi’ (flygskam) – nn keskkonnateadlike inimeste süütunne lendamise pärast.
Ehkki eetikanõukogu rõhutab oma arvamuses, et ei toeta „demokraatlike vabaduste ja protsesside” piiramist kliimaeesmärkide saavutamise nimel, mainitakse siiski, et valitsusel on kohustus luua „toetavad raamtingimused”, mille alusel saavad üksikisikud teha „häid valikuid“. Muu hulgas tuleks nõukogu arvates kehtestada kiiruspiiranguid, suurendada elektriautode osakaalu ja kehtestada kõrgem CO2-maks. Ühtlasi soovitab nõukogu viia sisse üksikisiku heitkoguse piirmäära ja keelustada „eriti kliimakahjulikud tooted või teenused“, mis põhimõtteliselt tähendab regulatsioonide kehtestamist sellele, kes ja millises mahus midagi osta tohib.
Defineerides kliimamuutusi inimtegevusest tingitud nähtusena, leiab eetikanõukogu, et Saksamaa peab arvesse võtma ka „kolonialismi ja industrialiseerimise pikka ajalugu” ning praeguseid nn neokoloniaalseid sõltuvusi, mis tähendab tarbimise ja ressursikasutuse tasandamist praeguste rikaste tööstusriikide ja vaesemate arengumaade vahel ning kompensatsioonide maksmist.
Allikas: The European Conservative