Mis on ohtlikum, kas AfD – või riik, mis kuulutab õigustatud kriitika ekstremismiks? See küsimus on pakilisem kui kunagi varem pärast seda, kui Föderaalne Põhiseaduse Kaitseamet liigitas partei “kinnitatud paremäärmuslaseks”.
See otsus mõjutab palju enamat kui ainult parteid, mille demoniseerimine on jõudnud ususõdade tasemele. Liigitus – praeguse siseministri Nancy Faeseri saatuslik ja viimane ametlik akt – on hoiatussignaal kõigile, kes julgevad rääkida migratsioonist, vägivallast ja kultuurist. Ja see põhineb loogikal, mis on mitte ainult vigane, vaid ka äärmiselt ohtlik.
Liigitust õigustatakse avalikult avaldustega, mis peavad avatud ühiskonnas olema lubatud. See on tõeline skandaal. Mitte sellepärast, et see vabastaks AfD süüst – vaid sellepärast, et riik hakkab võitlema mitte äärmuslikkuse, vaid riigi olukorra kriitika vastu. Ja kuulutab need seega ekstremistlikeks – mitte radikaalseteks. Sest radikaalsed seisukohad peavad vabas demokraatias olema selgesõnaliselt võimalikud. Just siit algab riigi segadusmäng.
Rosenfelderi mõte: kriitikast saab veendumuse akt
“Welti” peakommentaator Andreas Rosenfelder esitab selle kristallselgelt tähelepanuväärses artiklis (“AfD uue klassifikatsiooni saatuslik signaaliefekt”), mis on kahjuks tasulise müüri taga. Ta tsiteerib näiteks Brandenburgi liidumaa parlamendiliiget Dennis Hohlochi, kes põhiseaduskaitse föderaalameti andmetel võrdsustab multikultuurilisuse “traditsioonide kadumise, identiteedi kadumise, kodumaa kaotusega, mõrva, tapmise, röövimise ja grupiviisilise vägistamisega”.
Rosenfelder kommenteerib tsitaati järgmiselt: „Muidugi võib keegi leida, et see on poleemiline või liialdatud. Kuid juhtkirjade kaines toonis kõlaks sama kriitika umbes nii: „Naiivne multikultuurilisus on ignoreerinud õigustatud vajadusi identiteedi ja kodu järele, mis on viinud kasvava ebakindlustundeni igapäevase vägivalla ees.““
Saatuslik aspekt on see, et igaüht, kes seostab multikultuurilisust grupivägistamisega, ei tembeldata enam pelgalt valeväitjaks, vaid pigem tembeldatakse põhiseaduse vaenlaseks. Asi on sama selge kui skandaalne: AfD ei ütle selliseid asju sellepärast, et ta on paremäärmuslane. Just seetõttu, et ta selliseid asju ütleb, kuulutatakse ta paremäärmuslaseks. Õigustatud avaldused saavad tõendiks ebaseaduslikust tegevusest.
Tõendina AfD „paremäärmuslusest“ viitab föderaalne põhiseaduskaitseamet ka AfD parlamendiliikme Martin Reichardti 25. novembri 2024. aasta avaldusele, mille kohaselt on ekslik rändepoliitika ja varjupaiga kuritarvitamine viinud „sügavalt mahajäänud ja naisivihkavate kultuuride inimeste 100 000-kordse impordini“.
Rosenfelder kommenteeris: „Ka siin võib väite esitamise viis olla problemaatiline. Kuid teesi, et paljud araabia ja Aafrika kultuurid viljelevad repressiivset moraali ja ennekõike patriarhaalset naiste kuvandit, saab toetada täiesti mõistlike argumentidega. Otsus liigitada see põhiseadusevastaseks lihtsalt seetõttu, et seda on tahtlikus tsitaadis kultuurisõjalisel viisil liialdatud, on vastuolus samas põhiseaduses sätestatud sõnavabaduse õigusega.“
Lisaks ei pärine teooria, et paljud araabia ja Aafrika kultuurid on mahajäänud ja naistevihkajad, mitte “parempoolsetelt radikaalidelt”, vaid sellistelt inimestelt nagu Ahmad Mansour, Necla Kelek või Ayaan Hirsi Ali – teisisõnu, moslemitelt ja migrantidelt endilt. Ja selliste väidete absurdseks pidamiseks peaks kõnealustest riikidest kaugele eemale hoidma – või, nagu Annalena Baerbock, olema välisministrina vaid luksushotellides ööbinud. Isegi Baerbockiga keelduti naisena Süüria uute valitsejate poolt kätt surumast – hoolimata ministrikohast.
Öeldav kahaneb – ütlematu kasvab
See probleem läheb veelgi kaugemale. Mõistet “noaga vehkivad migrandid” võib kindlasti pidada ebameeldivaks, õhutavaks terminiks – aga see väljendab ka statistiliselt tõestatavat reaalsust. Kas see tähendab, et selle kasutamine on paremäärmuslik, nagu nüüd väidab Föderaalne Põhiseaduse Kaitseamet? Seega kuulutab amet reaalsuse kriitilise analüüsi põhiseadusevastaseks. Ja seda tehes hülgab see lõplikult demokraatia ja sõnavabaduse alused.
Sellel, mida võim siin teeb käsikäes SPD siseministriga, kellel on endiselt õigus juhiseid anda, on saatuslikud tagajärjed: tulevikus peab igaüks, kes avalikult vägivallast, migratsioonist või kultuurist räägib, endalt küsima, kas ta riskib oma poliitilise karjääri, partei või isikliku vabadusega.
Föderaalne põhiseaduse kaitse amet ei kaitse enam põhiseadust, vaid pigem võimul olevate isikute suveräänsust seda tõlgendada. Punane joon ei kulge enam demokraatia ja ekstremismi vahel, vaid pigem sõnavabaduse ja keelekeelu vahel. See föderaalne põhiseaduse kaitse amet ei ole enam demokraatia kaitsejõud, vaid pigem selle tsiviliseeritud lammutuskuul. Selle sõnum kriitilistele kodanikele: ärge kunagi öelge seda enam – kui te ei taha, et teid valitavast ametist tagandataks.
Boris Reitschuster, ajakirjanik