Need, kes peavad end eksimatuks, ei vaja enam vaidlusi. Ainult rusikaid.
Autor Boris Reitchuster
“Kuna Giesseni uudised häirivad mind sügavalt, avaldasin täna sotsiaalmeedias järgmise säutsu:
“Tänavaterror AfD vastu Giessenis – ja seda „Mitte kunagi enam“ nimel. Nad kasutavad samu meetodeid, millega nad väidavad end võitlevat. Ja nad usuvad, et vägivald on õigustatud – sest nad on „õigel poolel“. Täpselt nagu nende vanavanaisad.
Kommentaaride hulgas oli keegi, kes tabas mind nagu elektrilöök:
“Nad arvasid varem, et nad on geneetiliselt paremad, aga nüüd arvavad nad, et nad on moraalselt paremad. Siis nagu praegu „isandad inimesed“ („heategijad“) ja „alaminimesed“, kelle vastu on kõik lubatud. Uhkus (inglise keeles Pride) on surmapatt number üks ja eelneb langemisele (põrgusse, täielikku hävingusse).”
See kommentaar elektrifitseeris mind nii palju, sest lugeja väljendas täpselt seda, mis mul kogu aeg meeles mõlkus, aga ma ei osanud seda nii öelda. Sest see mõte oli seni mu kõhus vaid ähmaselt virelenud – ebamugavustunde, vastuolu, vihana toimuva pärast.
Aga see üks kommentaar jõuab asja juurde. Ta paljastab halastamatult, milles asi tegelikult seisneb: selles hävitavas ülbuses, mis on Saksamaa juba katastroofini viinud. Ta on tagasi. Ainult uues värvitoonis. Pruuni asemel punaroheline.
See on see saatuslik uskumus, et oled parem, kui oled teistest üle. Puhas, moraalsem, et olla ajaloo õigel poolel – ja seetõttu lasta sul tegutseda nii, nagu sa tahad.
Nii oli see ka natsionaalsotsialistide puhul. Ja see pole tänapäeva punaroheliste internatsionalistidega teisiti.
Ei, ma ei võrdsusta neid. Aga ma ütlen, et nende mõtlemise, totalitaarse mõtlemise, megalomaania ja üleolekutunde juured on sarnased. See, mis varem oli „Saksa veri“, on nüüd „tõeline teadvus“. See, mis varem karjus „reeturid“, karjub nüüd „natsid välja“. Mehaanika jääb alles: igaüks, kes arvab midagi valesti, dehumaniseeritakse.
See uus härrasmees ei ilmu enam vormis, vaid särgis kirjaga „Pagulased on teretulnud“. Ta ei hüüa enam „Tere!“, vaid „Mitte kunagi enam!“ – sama fanaatilise ilmega. Ta ei jahi enam kommuniste ega sotsiaaldemokraate – vaid ikka poliitilist vastast, seekord AfD-d. Ja ta ei taipa, et ta on ammu saanud selleks, kellega ta väidab end võitlevat.
Need, kes peavad end eksimatuks, ei vaja enam argumente, ainult rusikaid.
Selle mõistmiseks ei pea olema AfD sõber. Tuleb lihtsalt tahta näha, mis kõigi ees toimub. Sest see, mida me Giessenis näeme, ei ole enam protestiaktsiooni. See oli tahtlik katse hirmutada poliitilisi vastaseid füüsilise vägivallaga – võrdse sotsiaalse kliima vaikimisi õnnistusega –, mida toidavad poliitika, meedia ja möirgav järgijaskond, mis on ammu kaotanud igasuguse mõõdu.
Ja kõige hirmutavam on see, et kurjategijad on veendunud, et nad teevad õiget asja. Sest nad peavad end moraalselt kõrgemaks. Sest nad usuvad, et ajalugu on nende poolel. Sest nad ei saa aru, et nende vanavanaisad mõtlesid samamoodi.
See pole kergekäeline paralleel. Vaid selline, mis tuleb pähe – kui ausalt vaadata. Ja mida sa lihtsalt ei saa märkamata jätta. Isegi kui sa väga tahaksid.”
Allikas: reitschuster.de