Samal ajal kui meid pannakse kartma Venemaa sissetungi, on reaalne oht pikalt hoopis meie keskel.
Ma ei karda, et Venemaa meid üle võtab. Kardan, et radikaalne islam võtab meid üle – vaikselt, tükk tüki haaval ja me vaatame pealt, kuidas see juhtub.
Sest radikaalne islam on meie seas pikalt keskel. Ta ei seisa piiril – ta elab meie naabruses.
Nende hulgas on fanaatikuid, kes on väidetavalt põgenenud sõja ja terrori eest, et meid siin terroriga katta, sest nende kujuteldav sõber on seda tellinud – fanaatikud, kes põlgavad meid, meie kristlikku usku, meie väärtusi ja kogu meie eluviisi oma hingesügavusest ja tahavad meid hävitada.
Fanaatikud, kes tapaksid meid kõiki lihtsalt sellepärast, et oleme kristlased, kes keelduvad nende usule allumast.
Ja samas hingetõmbes lasevad nad endale ja oma suurperedele meie kulul kõik vajaliku anda, elada häbematult Saksa maksumaksja rahast ja rüüstavad meie sotsiaalsüsteemi viimase sendini! Ja me teeskleme, et me ei näe seda.
Ootan juba politseikaitse all olevaid kaunistatud jõuluturge, betoontõkete, kuulipildujate ja kotikontrollidega, kuigi tegelikult tahaks lihtsalt perega rahulikult kakaod juua ja magusat süüa, aga olen pinges, sest kardan, et mõni fanaatik võib äkki veoautoga rahva sekka sõita või ründab meid noaga lihtsalt sellepärast, et me hingame.
See on minu enda arvamus: lihtsalt on inimesi, kes ei sobi kokku meie kultuuriga, meie tsivilisatsiooniga ja me peaksime need inimesed võimalikult kiiresti lennukiga koju tagasi saatma.
Me ei pea nende ees kummardama, vaid meil peab olema piisavalt selgroogu, et neist lahti saada. Meie, sakslased, kaotame iga päev tükikese identiteeti ja suveräänsust – ja nimetame seda sallivuseks. Me sallime oma poliitikuid selle sõna kõige tõelisemas tähenduses surmani…
Kes mind toetab, see võib mulle järgneda! Palun ära unusta jagada!
Jens Waldinger
Allikas: sotsiaalmeedia
