“Vaadates, milline on geikogukonna ja nende toetajaskonna reageering Mart Helme sõnavõtule väljaandes Deutsche Welle, näeme, et traditsioonilisel perekonnal ja samasooliste kooselu propageerival liikumisel on totaalselt erinev arusaam inimesest; neid erinevusi on konservatiivne meedia aastate jooksul käsitlenud, kuid lubagem ka mul antud teemat kommenteerida.
Kui ühelt poolt vaatab meile vastu elu edasiandev vorm: mees ja naine ning võimalus, et neile sündiv laps on perekonna loojaks, siis teisalt näeme liikumist, mis tahab, et sigimatut kooseluvormi nimetatakse samuti perekonnaks, ning et see ka nii näiks, on nii mõneski riigis juba seadustatud samasooliste lapsendamisõigus – „osta, müü või vaheta“ kõige kaitsetumat, nagu seda on laps.
Iroonilisel kombel on „koletislik“ traditsiooniline ehk kristlik ühiskond olnud aastasadu seisukohal, et sündimata elu ei tohi hävitada. Aga mis on progressiivsel liikumisel vastu panna? – tugevama õigus kaubelda laste ja naistega.
Kui vaadata, palju panustab naine ühiskonda, kui ta sünnitab lapse, või vanemaid kes kasvatavad elanikust kodaniku – siis seda panust ei suuda korvata ükski gei ega lesbi oma valikuga; ja see on valik, sest nn homogeeni pole veel tuvastatud. Nii nagu naistepäeval tuuakse lilli kõikidele naistele, aga emadepäev vaid emadele, nii ollakse samasooliste paaride suhtes inimlik, aga abielu mõistame vaid ühe mehe ja ühe naise vahelise liiduna. Või peaksime emadepäeva ära keelama, sest see diskrimineerib lastetuid naisi?
Intelligentne inimene peab mõistma et samasooliste paaride võrdsus heteropaaridega on inimvihkajalik düstoopia, vägivald, mis tõstab küll vähemused kunstlikult kõrgemale, kuid madaldab traditsioonilist perekonda. Seda luksust võivad endale lubada suured rahvad, aga mitte eestlased, kelle eksistents on viimasel ajal üha suurema küsimärgi all.
Kenno Põltsam, EKRE Kuusalu
