Minu armas ema, andes mulle elu, sõimati nõukaajal sünnitusmajas totaalselt läbi. Tal seoti jalad ja käed ka veel kinni… toimus korralik kollektiivne alandamine ja vaimne vägivald. “Sõimata sai kogu aeg,” püüab ema ajastu absurdi täna kokku võtta teatava huumorinoodiga, sest mida sa ikka enam teed.
Mis olnud, see olnud ja õnneks jäime mõlemad ellu. Milliste hilisemate mõjude ja mälestustega, on iseasi, aga vähemasti elus. Mul on tugev ema, kes ei lase end naljalt murda. Aitäh, armastan Sind tingimusteta.
Minu isiklik emaks saamise kogemus algas 21 aastat hiljem paraku samuti sõimu saatel. Ja ma ei suutnud uskuda, kas ajalugu tõesti teatud mõttes taas kordub, nagu needus, no milleks ometi selline kurjus? Sinu ees seisab üliõnnelik esmasünnitaja, kes usaldab sind, ämmaemand, ja sa tuled nimelt antikristust mängima, sest sa saad. Tõmbad peenelt niite ja naudid.
Üleüldse, kus võtab keegi omale õiguse sättida ennast võimupositsioonile, et määrata emade ja laste saatuseid? Sa ülbitsed, sõimad ja sihilikult alandad sünnitavat naist, et juhtida sünnituse kulg meelega kõige tumedamasse kohta? Sa tead ämmaemandana ju täpselt, milline mõju sinu suhtumisel on ja kui haavatav ning pöördeline võib olla üks sünniprotsess.
Õnneks oli mul kõrval Tarmo, kes kiiresti olukorra lahendas. Kuid tegelikult… terve sünnitus tiksus mul kuklas see kurjuse puudutus. Aga ta ei saanud meid kätte, ei saanud!
Minu ema tõi mind ilmale aga ajal, kus isad tohtisid vaid akna alt hõikuda ja naised pidid haiglapalatites samal ajal üksinda tules karastuma nagu sõjaprintsess Xena terasmõõgad, et koos lastega sealt elusalt väljuda.
Täna, emadepäeval, ma loodan südamest, et iga laps siin maa peal tunneb end hoituna ja armastatuna oma kodus. Olgu see maailm teinekord nii peenikest kurjusemängu täis, kui tahes – ärge laske oma lapsi murda, ärge laske enda vaimu murda – teie armastus on teie lastele kõige olulisem majakas, kallid emad! Ma loodan südamest, et sellest piisab. Ja et teil on ümber palju toetavaid käsi ja mõistvaid inimesi, kes ka teid endid püsti hoiavad, kui seda on vaja.
Hoian palves kõiki, kelle jaoks aga selle maailma külmad lained on olnud ühel hetkel viimane piisk.
Kallid, emad! Te ei tohi väsida, sest teie enda valust suurem on teadmine, et teie lapsel on valus. Kui seisate silmitsi olukorraga, kus süsteem asub ringkaitsma iseend ning võtmekohtades lukustub, vaatab mööda, ei mõista, kiusab, omab valikulist mälu, tegeleb aia asemel aia auguga, hoiab vaid omaenese nahka – siis teie lapsele jääb alles vaid üks majakas – oma pere!
Sandra Nurmsalu, viie lapse ema
PS
Ma väga soovin, et minu kirjutise mõttest õigesti aru saadaks – väärtustame armastusega pühendumist ja professionaalsust ning ärme taasohvrista naisi, kes jagavad oma läbielamisi, a la “mis te õhutate meditsiinitöötajate vastu viha”.
Selle kirjutise ainuke eesmärk on öelda: emad, te olete imelised ja aitäh kõigile, kes on südamega toetamas emasid ja lapsi!
Õnneks on meie perel kuhjaga imeilusaid kokkupuuteid fantastiliste meditsiinitöötajatega, kes teevad vahest vaat et rohkemgi, kui nende tööülesanded eeldaksid. Seega – meie südamlik ja siiras tänu veelkord neile, kes on professionaalid ja seejuures head suure südamega inimesed!
Loe lisaks: