Märjamaa vallavolikogus EKRE-t esindav, suhteliselt värskelt poliitikasse sisenenud laulja Sandra Nurmsalu võtab oma tööd opositsioonis väga tõsiselt ning on üks väheseid kohalikku omavalitsusse kuuluvaid inimesi, kes nii toimuvast nii põhjalikke ülevaateid annab.
Suure pere emana on talle südamelähedased just laste heaolu ning see, et ka maapiirkonnad õitseksid ja elaksid ning meie pered ja loodus oleksid hoitud.
„Hoian teid ikka kursis, mida enda subjektiivse „uhhuu-pilguga“ vaadates olen näinud ja omal nahal kogenud, näiteks kui kellegi soojad silmad siiralt minu omadesse vaatavad justkui meie muret jagades või kui käredamate toonidega omavahelisele ringkaitsele viskutakse, kus me oma suud võiksime kinni hoida, muidu olla veel äkki piinlik, nagu eelmine kord mainiti. Elus tuleb igasugu asju ette,“ kirjutab ta pisukese irooniaga.
Sandra Nurmsalu: „Olen tahtnud teha koondkokkuvõtte kahest istungist korraga, sest teemad, mida puudutada, on olnud sarnased. Esiteks siis Vigala Osavallakogu kolmetunnine istung ja teiseks Märjamaa vallavolikogu maraton – 5,5 tundi arutlemist rahvamajas.
Lasteaiakoha tasumisest
Põhimõtteliselt see, mida Vigala osavallakogu soovis, seda vallavolikogu ei arvestanud. Me tegime ettepaneku mitte kiirustada uute muudatustega, mis puudutab alushariduses kohatasu maksmist, mõelda see veelkord rahulikult läbi, teha paremaks ning mitte kehtestada uut määrust praegusel kujul. Nii osa EKRE kui osavallakogu liikmeid soovis, et mõeldaks läbi põhjalikumalt, kuidas ja mille alusel käib vallapoolne lasteaiakoha tasumine teises KOVis nii, et ei kannataks pered ega pikas plaanis ka vald ise.
Soovisime arutada, mida tähendab “ääremaa”, kas vald võiks arvestada lapsevanema töökoha lähedase lasteaiaga, kui pere seda soovib, ja see asub teises KOVis, samuti lisataks ajaline piirang, millal ja mis hetkest alates Märjamaa vald tohib pere panna fakti ette, et teise KOV lasteaia tasu enam ei olda nõus maksma ning kutsutakse pere valda tagasi ja kas võiks olla arvestatud vanusepiiranguga lapse puhul.
Lisaks kas juhtumipõhine “inimlik menetlemine”, mida suuliselt välja toodi, võiks ka selgete lausetena kajastuda mustvalgel, mitte vaid suusõnaliselt, mis võidakse ju unustada, kui vahetuvad ametnikud või kui on lihtsalt vaja (raha vähe, rahvast vähe). Seda ikka selleks, et ei tekiks olukorda, kus näiteks kaks kuud enne lasteaia lõpupidu pannakse perekond fakti ette, et teie laps peab oma keskkonnast nüüd lahkuma ja asuma tema jaoks uude lasteaeda – seal võiks siis tulla sisse ka mustvalgelt kirjutatuna inimlikkus, mis omakorda on täpsemalt lahti mõtestatud ja mis ei sõltu ametniku tujust. Või kaheaastane laps, kes just on suutnud harjuda lõpuks ilma nututa uue keskkonnaga, õpetajatega, tal tekivad oma sõbrad ja turvaline keskkond, kistakse uuesti kohanema taaskord uue lasteaiaga, jätma maha oma sõbrad, tuttavad ruumid ja mängukeskkonna.
Tegime ettepaneku, et nt. kui vallal pole pakkuda perele soovitud lasteaias kohta ja lapsevanemad otsustavad oma lapse panna teise lasteaeda, siis võiks kehtida mingi mõistlik aeg, mis on siis see nn ajutine periood, mil pere arvestabki olukorra ajutisusega ja lasteaia vahetuse võimalusega, kuid teatud hetkest, nt paari-kolme kuu möödumisel on vanematel õigus oma last mitte solgutada ja jääda alaliselt paigale teise KOV lasteaia perre ilma hirmuta, et vald nõuab last tagasi või sunnib lapsevanemaid jätkamisel kuus 100% nt. 500-600 eurot valla osa omast taskust maksma.
Ei oldud nõus ühtegi muudatust sisse viima, paraku.
Hariduskomisjoni esimees lausus, et lapsed kohanevad kenasti ja pole hullu midagi. Jäin tugevalt eriarvamusele – väita, et see on igale lapsele kerge, on minu arvates eluvõõras ja lühinägelik. Kasvatan viite last ja näen, kui erinevad võivad olla lapsed juba ühes peres. Väita, et kõik vallalapsed on ühte masti kerged ümberkohanejad.. oeh.
Mulle jäi ka arusaam, et valla haridusametniku sõnul pole võimalik anda hinnanguid ja teha ka analüüse, kui palju võiks vald kaotada sellest, kui sundseisus vanemad end lihtsalt siis vallast välja kirjutavad teise KOVi. Ehk siis tundub üsna eesrindlik ja läbimõtlemata muudatus, kuidas “hoida” peresid oma vallaga seotuses. Hoid või sund?
Liitrühmad
Jutt läks alushariduse reformiga seoses ka sellele, kuidas hoida siis peresid oma vallas – lasteaiakohtade olemasolu, järjekorrad – ja liitrühmad. Ka siinkohal jäime tugevalt eriarvamusele nii mitmegi saalisviibinuga – tõin taas meie piirkonna näite, sest olles vestelnud korduvalt siinsete kohalike haridustöötajatega, siis jagan nendega sama arvamust, et vald võiks lisaks tsiteerides haridusametnikku “peade lugemisele põrandal” mõelda hoopis ka kvaliteedile, mida me saame pakkuda erinevatele vanuserühmadele, kui ruumi dünaamikas peavad õpetajad suutma samaaegselt harida suuremaid eelkooliealisi lapsi ja tegeleda samal ajal mähkmetes pisikeste lastega.
Eelkõige on siin fookuses laste alushariduskvaliteet, eri vanuses laste arengulised vajadused, millest liitrühm kui selline on kindlasti kõige keerulisem kooslus. Eks see on ka osalt maailmavaateline küsimus laiemalt ja loomulikult raha tuleb siin mängu – kui seda pole ning puudub ka üksmeelne prioriteetsus, on selline muutus võimatu. Kuulda sain arutelu jooksul nagu ma sooviksin, et vald maksaks kinni ainult minu lapse jaoks uue lasteaiarühma avamise. See oli mu enda jaoks vast üks inetumaid hetki vallavolikogu istungilt. Väänata kontekst selliseks, on lihtsalt kurb.
Teine hetk puudutas seda, et kui ema saab lastega kodus olla ja “poole aasta pärast” koha, siis pole ju üldse muret (miks ema on kodus, kas sellepärast, et ta saab või sellepärast, et pole kohta veel üheksa kuud ning ammu oleks juba tegelikult vaja tööle naasta) või et viigu siis lapsevanem õdesid-vendi valla kaugematesse eri piirkondadesse ja erinevatesse lasteaedadesse iga päev laiali – jutu toon telefonivestluses oli kardinaalselt muutunud rahvamaja saalis kohapeal kuuldule. Kardinaalselt. Ja mitte inimlikuks nagu alushariduse muudatuste juures suuliselt rõhutati – läheneme inimlikult.
Siinkohal tahaks mu pea, mis tundis ka end korraks sinna põrandale surutuna, natukene plahvatada. Aga tsiteerides valla haridusametnikku “ärgu need õpetajad vingugu, et neil on raske” – püüan ka ise siis mitte “vinguda” ja üleüldse vähem asjakohatult asjadest arvata. Pean väga lugu meie õpetajatest, näen nende pühendumust iga päev, olen olnud lapsehoidjakoolitusega seoses siin praktikal ja harjutanud meie lapsi kohapeal pikalt, näinud seda tööd lähedalt ja arvan, et nad on ühed maailma parimad!
Üleüldse on lasteaiaõpetaja töö väärt mitut medalit, sest need inimesed on kangelased! Nad on väljas meie laste heaolu eest ja selle nimel ma ka seisin ning seisan edaspidigi, olgu müür vastas kui kõrge tahes. Võtan vastu isiklikud rünnakud, kui vaja – olen paksu nahaga ega saa olla kuss, kui näen lootusi inimeste silmis.
Koostöö
Nii osavallakogus kui volikogus oli ka väga ühtset hääletamist nt õpetajate palgatõusu poolt nii lasteaedades kui huvikoolis. Selle üle on ainult hea meel! Ka huvihariduse osas on siiski palju kaasamõtlejaid ning olen südamest tänulik kõigile volikoguliikmetele ka koalitsioonist, kes tajuvad neid valupunkte samuti.
Huviharidus
Süüvides teemasse sisse, peab tõdema, et lisaks üksmeelele oli ikkagi huvihariduse ja ühistranspordi osas nii, et kiskus taas ka pisut vaidluseks. Olen puudutanud juba mitmel korral ääremaastumist ja maapiirkonna laste kehvat ligipääsu huviharidusele Märjamaa valla mitmes maapiirkonnas väga halva ühistranspordigraafiku tõttu.
Tõstatasin teema ja huvikooli direktorilt saime kohapeal kõik kuulda, kuidas pooled huvikooli lapsed tulevad Märjamaa alevist ja pooled hajaasustusest. Ja kuidas maalapsed huvikooli saavad? Enamasti vaid vanemate entusiasmist, st huviharidus ei ole kättesaadav ega praktikas võimalik ühistranspordi kaudu maapiirkondade lastele.
Eriti kehv olla Vigala ja Varbola piirkonnaga lood. Seda võiks ja usun, et koostöös saaks parandada, vähemalt leevendada. Olen ise näide sellisest lapsest, kelle jaoks mitme maalapsega saime terve põhikooli aja õppida huvikoolis oma instrumente tänu kübaratrikile, mille sooritasid just meid ümbritsenud täiskasvanud kahe valla peale kokku!
Näen ka Märjamaal seda, kuidas huviringid ja huvikool püüab teha mustkunstitrikke, sättides laste huvitegevust just bussiaegade vahele. Vigalast tulles on sisuliselt lastel ca poolteist tundi, et midagi ära teha, kuskil osaleda. Meie tantsutrenn on olnud tubli – kui varasemalt vedasime ise nii enda kui teiste perede lapsi, alguses käis siit vaid 1 meie laps tantsimas, siis liitus mõni juurde, kes autosse mahtus.. ja nüüd, kui kool pani trenni kahe bussiaja vahele, liigub Kivi-Vigalast tantsima juba tüdrukuid kahe käe sõrmedel!
Ka huvikool annab endast parima, aga siin on lood keerulisemad, sest ühistunnid alevilastega ja muude piirkondade laste tulekuga kogu komplektis dikteerivad teatud kellaajad, mida on raske kui mitte võimatu panna kõigi jaoks klappima – tunde on erinevaid ja mitmeid, mis justkui peaksid mahtuma sellesse väiksesse ajaaknasse, et me saaksime rääkida huvihariduse õppekava täitmisest. Rääkimata teistest trennidest ja huviringidest, mida vallakeskus pakub. Laps kas ei saa kohale, ei jõua õigel ajal osaleda või ei jõua enam koju. Meie piirkonnas annaks juba üheainsa bussiaja lisamine tuntava leevenduse. Näeme ju seda igapäevaselt täna nii enda laste kui ka kogu meie Vigala piirkonna laste pealt.
On olnud omajagu selle teema adresseerimist ja teadvustamist laiemal vallatasandil ning ma ei soovi leppida allaandmisega ja kuulda ainsa lahendusena juttu “meil on sõiduauto kompensatsioon” peredele, kelle probleemiks ongi see, et isiklikku sõiduvahendit ei saa huvikoolidesse vedamiseks kasutada – kas ei ole teist autot, pole juhti või vanemad peavad käima tööl ega saa mitu korda nädalas tulla töölt ära, et viia ja tuua oma lapsi huvitegevuste vahelt! Kui sul on peres rohkem lapsi, siis tähendaks see, et üks lapsevanem ei saagi töötada, sest iga päev on vaja kedagi transportida. Ja millises seisus on siin veel üksikvanemate lapsed? Täpselt siin asubki probleemi tuum, millest ma räägingi – ühistransporti on vaja parandada ja koos nuputada, kuidas saaksime luua tingimused kõikidele lastele huvihariduseks.
Kas me tahame kohelda lapsi võrdselt vallas? Peaaegu pooled Märjamaa valla lastest ei osale huvitegevustes. Millest see tuleb? Kas üheks põhjuseks võibki olla see, et lapsed füüsiliselt ei saa õigeks ajaks ringidesse kohale ja sealt õhtul koju tagasi?
Meenub ühe volikoguliikme jutt, kuidas kolm kilomeetrit mõlemas suunas kõndida on normaalne, sest “elu on selline”. Jah, pane lapsele kontrabass, koolikott ja kehalise kott õlgadele, saada ta talvel tuisuga matkama – kas osade laste huviharidustee peabki olema meie vallas selline, sest me ei suuda paremini? Ela alevis, kui tahad kergemat teed? Aga kui see tee on hoopis 25 kilomeetrit? Kas see on normaalne suhtumine maapiirkondade lastesse?
Siinkohal ei vaielnud ainult mina, vaid oli ka teisi, kelle arvates see ei ole normaalne. Seega, tegutseme ikka edasi ja loodan siiralt, et see olukord muutub, kasvõi leeveneb maapiirkondade laste jaoks. Jah, haridussektor tsiteerides üht volikoguliiget “röövib” märgatava osa valla rahakotist, aga minu arvates tegelikult on lapsed just ju valla tulevik ja see ongi koht, kuhu panustada!
Lapsed pole röövlid ja kuniks on prioriteedid ja vajadused, mida tuleb tagada, peabki sinna raha paigutama. Mõned sajad aastad tagasi võisid hundid mõne lapse kooliteel nahka pista, kui rada kulges läbi põldude ja paksude metsade ajal, kui inimestel oligi reaalne põhjus kiskjaid karta. Tänapäeval sellist muret lapsevanematel ei ole, on teised takistused ja ka teised ootused ühiskonnal lastele. Olla mitmekülgsed, haritud, laia silmaringiga, tegusad, eemal nutimaailmast, sotsiaalsed, annetes arendatud ja tulevikutee juba varakult mitmel rajal sisse tallatud.
Huviharidus ei ole tänapäeval pelgalt vahva hobitegevus, vaid tõsiseltvõetav osa meie laste haridusest ja nende üldises harituses olulisel kohal. Mõne lapse jaoks määrava tähtsusega tema edasisel eluteel, teisele lapsele võimalus püsida tänavalt eemal, kolmanda jaoks teraapiline ja loomingulist külge avardav ja nii edasi. Ma usun, et me saame arendada maapiirkondade laste elu ja huvitegevuse kättesaadavust palju paremaks.
Lapsed on armsad, anname kõigile võimaluse hoolimata sellest, millises põlluservas või metsatukas asub nende tareke või milline on kodudes materiaalne võimekus. Külakeskused olgu busside abil ühendatud vallakeskusega reaalseid elulisi vajadusi arvestavalt. Vaatame, kuidas sellega edasi liigutakse, olen suhelnud ka abivallavanemaga, teinud lisaks koondkirja kõikidele vallajuhtimisega seotud inimestele ja panen ka selle uue postitusena siia. Palun, vallavalitsus, võtke see teema enda ülesandeks meie valla laste nimel!
Tuulepargid
Kuna KSH programmi ajakava järgi oleks pidanud uus avalik väljapanek ja avalik arutelu toimuma juba 2025 september-november, aga siiani pole miskit kuulda olnud ei arendajatelt ega pole ka vallavalitsus selgitanud, miks on nii kaua vaikus, hakkasin asja uurima. Leidsin valla dokumendiregistrist materjali ja küsisin istungil ka vallavanemalt selle kohta selgitusi.
Nimelt – vald on teinud toetuse taotluse, et palgata firma avalikkusega suhtlema, selleks on saadud Euroopa Liidust 18 905 eurot toetust. Hankedokumentides on kirjas, et soovitakse palgata firmat, et vähendada avalikkuse vastasseisu, mis tulenevat teadmatusest. Ka hirm tulevat teadmatusest. Avalikud arutelud aitaksid lükata ümber nii mõnegi müüdi, kirjutatakse. Hanke võitnud Powerhouse OÜ hinnapakkumises on muuhulgas kirjas, et on plaanitud korraldada neli teabepäeva ja kaks avalikku koosolekut ning samuti teeb firma vallaametnikele, ekspertidele ja tuulearendajatele “treeninglaagri”, et kogu meeskond oleks parimas valmisolekus enne rahvaga suhtlemist. Vallavanem on vallavalitsuse korraldusega selle hinnapakkumise kinnitanud.
Küsisin, kas vald on kõike arvesse võttes siis ikka erapooletu menetleja ja keda ning milleks siis treenima hakatakse?
Vastuseks sain, et viivitus on põhjustatud uuringute venimisest. Hanke lähteülesande sõnastus tulenevat ilmselt aga riiklikust poliitikast ja seepärast ehk oli toetusrahade saamiseks vaja sisse kirjutada vastasseisu vähendamise eesmärk tuuleparkidele – samas kahepoolne vastaseis ju on, nenditi. “Treeninglaagrist” ei oldud nagu kuuldud ja öeldi, et seda tegema ei plaanita asuda. Vallavanem arvas, et “treeninglaager” on arenguspetsialisti poolt hankedokumentidesse sisse kirjutatud – mida see siiski ei ole. Ilmselt ununes osa sellest, mis kinnitati. Ja ega ma ju küsimusi ette ka ei saatnud, selline pooleaasta tagune asi võib ununeda ilmselt. Mina toetusin oma küsimust esitades mitmetele erinevatele dokumentidele korraga.
Nimelt on tegemist Powerhouse OÜ hinnapakkumisega vastuseks hankele, mille vallavanem on vallavalitsuse korraldusega heaks kiitnud ja kinnitanud, sh treeninglaagerdamise punkti. Seega ma eeldasin, et kui selline teenus on ostetud koos hankes kirjeldatuga, siis soovitakse ka trenni tegema hakata. Märjamaa rahvamaja saali täitis vahepeal korralik muigamine ja tundus, et enamik pole vist kursis, millest käib jutt. Ehk ühe ekrelase järjekordne fantaasialend?
Suhtlesin veelkord eraviisiliselt vallavanemaga, kes lootis, et küll kõik läheb hästi (oleneb, kelle jaoks?) ja siit edasi on ka arenenud kirjavahetust ja telefonivestlust vastava vallaspetsialistiga ning toon ka teieni siis selgitused, mis mulle on antud. Siinkohal rõhutan, et suhtlus on olnud meeldiv, ka rahustav, viisakas ja tänan selle eest siinkohal nii Triin Matsalu kui ka Kirsti Maud, sest elementaarne viisakus on eelduseks dialoogi ja arutelude tekkeks. Vaadates, mis nii mõneski teises omavalitsuses toimub, on see kogu selles teemaõuduses ikkagi kübeke positiivsust. See ei tähenda, et mind ja EKRE-t annab kuidagigi uinutada, ei, kindlasti mitte. Me ei taandu, ei muuda oma seisukohti ega lähe kompromissidele. On väärtusi, millega ei kaubelda!
Aga tulles tagasi siis selgituste juurde – mulle on kinnitatud, et vald ei soovi kedagi milleski veenda ja tahab olla erapooletu menetleja, samuti ei ole vald ise sellist teenust algselt tellinud nagu “treeninglaager” ja see on firma enda nö omaloominguline pakkumine. Vald ei pea seda kasutama ja lähtub ikkagi oma eesmärkidest (mille hulgas on paraku kirjas ikkagi ka avalikkuse vastasseisu vähendamine, loe, mispidi tahad), aga kui kasutab, siis ainult selleks, et kõik sujuks erapooletult ja iga osapool teaks oma rolli.
Ma siiralt loodan, et tuuleparkidega seoses on firma ja valla roll tõepoolest vaid neutraalne vahendamine. Lõppotsuse tuuleparkide osas teeb ju volikogu. Samas, soovitakse tõsta teadlikkust ja lükata ümber nii mõnigi müüt.. võta siis nüüd kinni, millega me siin päriselt lõpuks tegelema hakkame. Riigi jaoks teadagi on teadlikkuse mõiste hoopis midagi muud, kui vastasseisus rahva jaoks. Infoväli, milles viibitakse, on lihtsalt niivõrd erinev. Kuidas on võimalik sellises olukorras leida konsensus, mina ette ei kujuta. Kui sa ei soovi tuuleparke, siis nii on. Ei saa püstitada poolikut masti või ühte laba. Ei on ei.
Loodetavasti hõljub siin mustvalgel dokumentides kirjutatu kohal tõepoolest vaikiv suund, et osa sellest on tõesti vaid EL toetusrahade saamiseks sees ja lähtub riiklikust poliitikast ning trenni tehakse selleks, et osata püsida neutraalsena, kuulata inimeste muresid päriselt ja hoida lugupidavat ning austavat ruumi mitmepoolselt. Aga ma tahaks ka siis avalikkuse esindajana olla kaasatud sellisesse laagrisse – ekrekas, lärmaja, nagu ma ju olen, kuluks äkki marjaks ära saaks ka pisut sellekohast haridust, aga pole ette nähtud, paraku, avalikkusele seda parimat valmisolekut endas treenida.. vähemalt seal laagris, kui see üldse peetakse vajalikuks pidada.
Aga nagu Urmas Kristal noomivalt naljatledes ütles, et ega see treeninglaager muu olla saa kui langevarjuhüpe sealt posti pealt ja mis me ikka siin nokime.
Jah, ärme niipalju siis noki ja loe ja tõlgeda meelevaldselt mustvalgel kirjutatut, eksole – on asju, millel võib olla erinevaid tähendusi nagu on tagasisidena antud, saladuskatte all võin ka öelda, et vastasseisus ei ole ainult osa rahvast kodudest, vaid murelikke on ka kõrgemal tasandil ja tõde selgub ikkagi lõpuks siis, kui infopäevad ja koosolekud on käes, kuidas kõik kulgeb ja olema saab.
Järgmisena saadan tuuleparkidega seotud küsimused vastavale ametnikule ja palun tal vallarahvast põhjalikumalt kurssi viia, millised alad on lisaks langenud, mis põhjustel, kas on leitud nt aladelt uusi linde ja nii edasi. Ehk saame rohkem teavet ja selgust juba 17. veebruari vallavolikogu istungil.”