Eesti riigipoliitika on Läänest imporditud marksismi nakatunud vasaliberaalne poliitika, millel pole teaduslikku alust, on vaid puhas ideoloogia, mistõttu seda ei saa ka reaalselt võtta. Sellesse tõmmatakse üha uued elualad.
BNS vahendab: “SEB uuringust selgus, et naiste soov teha karjäärisuunana algust oma ettevõttega on tagasihoidlik, lisaks leiavad naised, et neil ei ole äri finantseerimiseks nii häid võimalusi kui meestel. /…/ Seejuures on veelgi murettekitavam asjaolu, et üle 55 protsendi nendest eestimaalastest, kes ettevõtlusega lähiajal alustada ei soovi, on naised. /…/ Marginaalsed numbrid võivad peegeldada naiste hinnangut konkurentsitingimustele: naiste arvates valitseb kohatine sooline ebavõrdsus äritegevuse finantseerimiseks võimaluste leidmisel.”
Pangauuring vastab täielikult liberaalsetele postulaatidele: naised tahaksid väga ettevõtlikud olla, aga näe, patriarhaat segab.
Kui vaadata uudise kolme lauset, siis igaüks vajab lahtiseletamist. Esimene lause: kas naised, kes tahavad ettevõtlusega alustada, kuid kogevad, et see on raske, analüüsivad tõesti läbi oma võimalused võrrelduna meestega? Leitakse, et ettevõtlus endal hetkel ei õnnestu ja hakatakse uurima, kas mehel sellises olukorras õnnestuks?
Kuidas hindab SEB ise seda lauset ehk kas ka nende pangas ei ole naistel “äri finantseerimiseks nii häid võimalusi kui meestel.” Uuringu teinud pank peaks tegelikult ise selle väite enda näite varal ümber lükkama, kui see nii on, ja teatama, et laenuküsija äriline taust pole oluline, nemad lähtuvad soovõrdsusideoloogiast.
Teine lause väidab, et ” üle 55 protsendi nendest eestimaalastest, kes ettevõtlusega lähiajal alustada ei soovi, on naised”. Tegelikult pole see protsent mingi alus paanikaks, sest laias laastus ei soovi seda teha mehed ja naised kumbki – suhe on uuringu järgi peaaegu võrdne ja majanduse olukord võtabki isu ära.
Üks asi, mis sellised uuringud ebateaduslikuks ja ideoloogiliseks teeb, ongi see, et ei arvestata mehe ja naise erinevust. Psühholoogid ütlevad, et naised ongi alalhoidlikumad, mehed aga riskialtimad ja võitluslikumad – loodetavasti ei taha ka marufeministid väita, et naisedki peaks rohkem riske võtma.
Naiste alalhoidlikkusega on seletatud ka seda, miks ettevõtluses mehi rohkem on – mehed lähevad julgemalt ettevõtlusriskile välja ja kindlasti on ka põrujate seas meeste protsent kõrgem, naised aga jäävad ettevõtlusest välja seetõttu, et nad ei sukeldugi sedavõrd riskantsesse alasse nagu ettevõtlus, eriti veel praegu, kui majandus on põhjas ja võimalus põruda tohutu suur.
Praegune võimuideoloogia eeldab, et eranditult kõik naised viskuvad karjääri ja ettevõtluse karusselli, et mehi sealt välja tõrjuda. Aga miks nad peaksid oma turvalisuse praeguses maailmas loovutama? Isegi kui naised ettevõtlusest mehed välja tõrjuksid, peavad nad oma alal konkureerima suguõdedega, kes ei ole sugugi vähem “vastikud” kui mehed – võidelda tuleb naisettevõtjal igal juhul. Ja isegi kui võidetakse, siis terve sellise karjäärinaise elu koosnebki võitlustest, hirmust, et konkurent võtab tema positsiooni üle, pidevast valmisolekust reageerida muutustele jne – kui paljud naised seda tegelikult soovivad?
Ei riiklik marksistlik ideoloogia, SEB pank ega marufeministid arvesta seda, et enamik naisi soovib pideva barrikaadidel olemise asemel olla rohkem kodu ja lähedastega (või siis käia joogatrennis või ööklubis), mitte jälgida ka õhtul ja nädalavahetusel börsinumbreid või maksutõusu-uudised, eriti veel praegu, mil ettevõtluses on ülirasked ajad. Seega see SEB uuringus välja toodud probleem puudutab väga väikest osa naistest ja ka siis pole tegu “patriarhaadi” vandenõuga.
Huvitav, et keegi polegi veel näiteks soolist “palgalõhet” vandenõuteooriaks nimetanud.
Uued Uudised