Nagu me kõik hästi teame, on Putin ohutu kloun, ta võib ju tuumapommist rääkida, kõiki ähvardada, süüa lõvikonserve ning vulkaaniliselt röhata ja nii edasi, aga meie ei usu, ei tohigi uskuda. Va Kaja Kallas on kindlas kõneviisis sedastanud: “Aga need on olnud üksnes sõnad.” Täpselt nii.
Loba, udujutt, bluff, kamarajura, hämamine ja valeinfo, isegi Delfi faktikontroll võiks seda kerge vaevaga tõestada – pole vaja siin midagi tõestada – asi on niigi ilmselge. “Aga need on olnud üksnes sõnad. Ta on väga hea hirmu külvamises meie ühiskondades. Ta kuulab tähelepanelikult, mida me kardame ning võimendab siis neid hirme, mida me kõige rohkem kardame. Kui oled hirmul tuumasõja pärast, siis ta annabki välja selliseid signaale, mille peale avalikkus [muutub murelikuks] ja ütleb, et me ei saa seda teha (mida plaanisime – toim.),” raius Eesti peaminister nagu rauda BBC lainepikkusel.
Ullikesed hakkavad aga kohe sebima ja hädaldama, iga väikese asja pärast ringi sagima nagu peata kanad. Lihtsameelne ja arg NATO peasekretär Mark Rutte ütles äsja, et õppus Steadfast Noon algab 14. oktoobril ja kestab umbes kaks nädalat. Nendes osaleb 2000 soldatit, kaheksa baasi (miks ei kasutata harjutusväljakuid, tekib õigustatud küsimus, kolumnisti märkus) ja 60 lennukit 13 riigist.
Paanikatekitamise piirkonnaks on Belgia, Holland, Suurbritannia, Põhjameri. Palaganis osalevad pommitajad ja hävitajad, mis on võimelised kandma tuumalõhkepäid. NATO esindajad on va Rutte sõnu korduvalt kinnitanud. Hüsteerilised Steadfast Noon õppused pannakse toime kohe pärast seda, kui Putin teatas ülbitsedes muudatustest Venemaa tuumadoktriinis. 25. septembril tegi kurjuse kehastus globalistide-satanistide Julgeolekunõukogu istungil ettepaneku fikseerida säte, mille kohaselt käsitletakse tuumariigi toe toimuvat „agressiooni” kui ühisrünnakut Venemaa vastu. Naeruväärne.
Ulmelise sonimise žanris lisas see kuri Putin ettepaneku selgitada tuumarelva kasutamise võimalust, kui saadakse „usaldusväärset teavet” kosmoserünnakurelvade, nagu strateegilise lennuväe, tiibraketide, hüperhelikiirusega vidinate ja droonrämpsu kasutamisest Venemaal asuvate sihtmärkide vastu.
Sellised sõnavaht kirjeldab üldjoontes meie vendade ukrainlaste surmaheitlust, kes kaitsevad end kangelaslikult Kurski vikerkaarel, ühes käes lääne abi ja teises sinikollane dikolor. Ühesõnaga järjekordne arulage plära. Mordor veel kahetseb!
NATO kaitsepoliitika ja planeerimise asepeasekretär Angus Lapsley, tuntud jänespüks, paanikatekija ja hüsteerik, eit par excellence, valas omakorda niigi vähest õli tulle kinnitades, et NATO jälgib Põhja-Korea ja Iraani tuumaprogramme, Hiina tuumavõimekuse kiiret laienemist, „aga ilmselgelt on meie suurim mure Venemaa.”
Midagi ei saa aru, kuidas puutub põlvili surutud Venemaa ja hulluke Putin, kellel pole ei rakette, alukaid ega jalanartse, kõikvõimsa Hiina õõvastavasse heidutusse? Kas on võimalik midagi veel nõmedamat välja mõelda?
Kogu selle pläusti refereerimisel puudub mõte, palju kisa, vähe reaalset tuumasõda. Meenutagem siinkohal, et viimane tuumasõda õnnestus lahti päästa Teise maailmasõja lõpus, sellest on juba ligi kolmveerandsada aastat möödas ja keegi enam ei mäletagi, kuidas tuumamalakaga virutada. Kõik need vahvad tuumakangelased on tänaseks juba surnud või Alzheimeris.
Sven Sildnik