Endine KAPO juht Arnold Sinisalu andis harvaesineva intervjuu, milles ta lõpuks mitu asja ausalt ära rääkis. Selgus, et Eesti julgeolekuasutusel on erakordne anne – selgeltnägemine. Nad ei vaja sulle käru keeramiseks kriminaalmenetlust, tõendeid ega kohut. Piisab „käitumismustrist“, „mingist informatsioonist“ ja muidugi prohvetlikust vaistust.
Sinisalu sõnul on täiesti normaalne, et KAPO käib asutuste juhtidega vestlemas ja teatab: see inimene ei ole usaldusväärne, me ei ütle täpselt, mis tal viga on, aga ära teda parem võta. Kui ajakirjanik imestab, et kuidas nad seda teevad ilma kedagi süüdimõistmata, vastab Sinisalu rahulikult:
„Kui inimesel on käitumismuster ja on mingi informatsioon, siis on ju loogiline, et püüame seda ennetada ja tõkestada.“ Siin ongi see kuldne moment. Milline informatsioon? Kust see tuleb, kui kriminaalasja ei ole? Kui juurdlust ei käi? Kui inimest ei ole isegi kahtlustatavaks kuulutatud?
Sinisalul selliseid ebamugavaid küsimusi ei teki. Tema meelest on see lihtsalt julgeolekuasutuse igapäevatöö. Ta läheb veel kaugemale ja loetleb, millised kristallkuuli näidud on piisavad:
„Võib-olla on seda inimest korduvalt karistatud väärtegude eest, millest asutuse juht ei tea. Võib-olla elab ta üle jõu SMS-laenude abil. Või on tema sissetulek arusaamatu.“
Võib oletada, et see nn informatsioon on lihtsalt valed ja väljamõeldised, mille eesmärgiks on poliitiliselt ebasobivate inimeste hävitamine. Kersti Krachti õigeksmõistmisega lõppenud menetluses esitati kohtule tuhandeid lehekülgi täielikku jama, milles prokurör ei olnud võimeline orienteeruma, tõenäoliselt oli see soga meile tuttavast kristallkuulist välja väänatud. Kui isegi kohtule esitatakse jaburat plära, mis hullu jõuramist siis veel eravestlustes võib kosta?
See ongi see uus Eesti õiguskord. Kohtunikuks on KAPO ametnik, tõenditeks SMS-laenud ja „arusaamatu sissetulek“, kohtuistungiks konfidentsiaalne vestlus asutuse juhiga. Ja inimene ise ei pruugi sellest kunagi teada saada, sest „info allikas või meetod võib paljastuda“.
Siinkohal tasub meenutada Sinisalu enda sõnu seaduslikkusest. Ta rõhutab, et „meil on legaliteedi printsiip“ ja et „peame menetlema, kui on koosseis“. Aga ilmselt kehtib see printsiip ainult tavainimestele. Kui tegu on deemonite poolt äravalitud ennetajatega, siis tuleb selgeltnägemine seaduse asemele.
Küsimus, mille Sinisalu mugavalt kõrvale jätab, on lihtne: kuidas KAPO need andmed saab? Kui ametlikku kriminaalmenetlust ega juurdlust ei ole, siis peab informatsioon tulema kas massilisest andmekogumisest, salajastest jälitustoimingutest, informantidelt või andmebaaside ristkasutamisest. See tähendab, et nn ennetamiseks kasutatakse tegevusi, mis tavalise kodaniku puhul oleksid väga tõenäoliselt seadusega vastuolus ja lõppeksid vanglas.
Sinisalu naerab poliitikute mure üle, et neid kuulatakse pealt: „Selle peale ma lihtsalt naeran kõva häälega. Võitegi nii kirja panna. See on ju ilmne jama.“ Samas tunnistab ta, et ühte jälitustaotlusse pannakse tihti kümneid numbreid. Aga see on muidugi ainult statistiline anomaalia, mitte massiline jälgimine.
Irooniline on selles, et just Sinisalu, kes naerab „süvariigi“ narratiivi üle, annab parima tõestuse selle olemasolu kohta. Kui riigi julgeolekuasutus usub, et tal on õigus inimeste elu ja karjääri üle otsustada ennustajamoori kristallkuuli abil, ilma kohtuta ja ilma läbipaistvuseta, siis ei ole tegu enam julgeolekuteenistusega. See on paralleelne ja läbinisti okultne võimustruktuur.
Selline „ennetamine“ on tegelikult klassikaline põhiseaduse väärastamine. Põhiseadus ei tunne karistamist või maine mustamist „selgeltnägemise“ alusel. See tunneb süüdimõistmist seaduse alusel ja avalikul kohtuistungil. Päris elus asjad muidugi nii lihtsalt ei käi.
KAPO endine juht on meile suure teene osutanud. Ta näitas, et Eesti julgeolekusektoris asendab seadust üha enam usk iseenese eksimatusse ja prohveti ettekuulutamise andesse. Kahjuks ei ole selgeltnägemist põhiseaduses ettenähtud.
Ja kui prohvetid riigis võimu haaravad, ei ole see enam õigusriik. See on midagi sootuks muud. See on süvariik, täpsemalt okultne süvariik. See on väärastunud, digitaalne ja „julgeoleku“ lipu all tegutsev totalitaarne bürokraatia, kus salajane aparaat on endale võtnud õiguse olla kõrgem põhiseadusest, kõrgem kohtust ja kõrgem rahva tahtest ning teaduslikust maailmavaatest. See on eriti haige pseudodemokraatia vorm, mille sisuks ja põhjenduseks on keskaegsed ebausukombed.
Nüüd me teame kindlalt, et neil suslikutel on kristallkuul ja nad ei kavatsegi sellest loobuda.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 27.05.2026