Taasiseseisvunud Eestiga on lood kehvad just viimasel kümnendil, seda just Reformierakonna valitsedes, mil kõik tundub rappa minevat, samuti teevad olukorra halvemaks Brüsseli keskvõimu ambitsioonid, mis võtavad liidumaadelt viimsegi võimaluse asju ise otsustada.
Kaja Kallase ja Kristen Michali valitsedes on riik muutunud türanniks oma kodanikele ja äbarikuks riiklikele huvidele.
Usutavasti loeb iga eestlane ülepäeviti või sagedamini uudiseid selle kohta, et libaametnikud, -pangatöötajad, -politseinikud, -investorid ja muud “ametimehed” on jälle inimestelt tuhandeid eurosid välja petnud, ja see kestab nii juba paar aastat – riigil aga näib puuduvat igasugune huvi see närune olukord kiiresti ja efektiivselt lahendada.
Riik, kelle käes on meeletud info- ja propagandavõimalused, ei suuda paraku viimase kui Eestimaa inimeseni viia sõnumit: need, kes teiega telefonitsi suhtlevad ja andmeid nõuavad, EI OLE ametnikud; pangad, riigiasutused ja ühiskondlikud intitutsioonid EI SUHTLE klientidega sel moel.
Kui seda lihtsat tõdemust ei suudeta rahvani viia, siis kuidas peaksid toimima evakuatsiooni-, mobilisatsiooni- ja muud kriisiaegade üliolulised käsud?
Tekib kahtlus, et kui riik on oma kodanike paljaksvarastamise takistamisel sedavõrd jõuetu, siis on ta ehk asjast huvitatud pool ja keegi võimussüsteemis teenib nende skeemide pealt oluliselt. Ka omajagu korrumpeerunud poliit- ja justiitssüsteem näib soosivat seda, et röövimistele karmi lõppu ei tehtaks.
Riik tuhnib massiliselt inimeste isiklikus elus, erainfos, pangasaladustes ja igal pool mujalgi, kaamerad jälgivad kõike, aga petiseid kätte saada ei suudeta. Tõsi küll, kohati on politseil edu olnud ja ühiskond on ka takistanud äralollitatud vanamemmekesi kullerile rahapakki viimast, kuid inimeste massiröövimine vohab edasi.
Kurjad keeled räägivad ka riigivõimu kättemaksust teise pensionisamba rahade väljavõtmise eest – kuna riigil pole enam võimalik neid rahasid kasutada, siis lasti röövlid nende kallale, kes pensionifonde enam ei usaldanud. Algas ju massirööv kohe pärast teise samba rahade vabastamist ning kättemaksuhimuline riik ei kavatsegi takistada nende paljaksröövimist, kes oma raha tema silma alt ära viisid.
Igatahes on riigi käitumine sedavõrd laialdase kriminaalse süsteemi taltsutamise suhtes ülimalt leige ja see paneb arvama, et ega võimumehed seda takistada väga püüagi. Kui, siis näiliselt. Sest kasutatud pole lihtsaimat süsteemi: massilise infokampaaniaga viia ohuhoiatus ka kõige madalama rohujuure tasandile.
Uued Uudised