Duoplay näitab jõulufilmide sarjas filmi “Jõulud Serbias”, mis oma imalast hollivuudilikkusest hoolimata üllatab positiivse kuvandiga sellest riigist kui kohast, kus on tugevad traditsioonid, külalislahke rahvas ja meeldiv keskkond.
Tegelikult on Serbia läänemaailmas paaria, ennekõike Vene-sõbralikkuse pärast. Kuigi riigi valitsused on püüdnud liberaalsele Läänele läheneda, ei ole nemadki saanud üle ega ümber sellest, et õigeusklikud serblased ja venelased on ajalooliselt väga lähedased ja seda üleöö muuta on raske, isegi siis, kui Venemaa naabreid ründab. Aga marksistlik-liberaalne Lääs nõuab ju alati, et kõik vana lõhutaks hetkega ja vastu võetaks progressivistlik “uus”.
Liberaalsele Lääne-Euroopale ei meeldi mitte ainult Serbia vene-meelsus, vaid ka traditsionaalne ühiskond koos kuulumisega bütsantslikusse õigeusu kultuuriruumi – nad tahaksid selle kiiresti asendada homolembelise pseudoliberaalse ühiskonnakorralduse ja multikultuursusega. Korruptsiooniskandaalide taustal üritatakse Serbias juba pikemat aega “värvilist revolutsiooni” korraldada.
Sama üritati ju ka Gruusias, kus pole asi kunagi olnud demokraatias või selle puudumises, vene- või euromeelsuses – konflikt tekkis sellest, et Brüssel nõudis vastutasuks euroliikmelisuse eest traditsionaalse ühiskonna asendamist pseudoliberaalsega, ennekõike “rohelist teed” homoagendale. See ühiskond aga hakkas vastu…
Brüssel tahab euroliitu iga hinna eest impeeriumiks muuta, seetõttu võetakse sinna kiirkorras igasuguseid riike, alguses suhteliselt mahajäänud Balkanit ja muid Ida-Euroopa maid, nüüd ka endisi Nõukogude Liidu vabariike, kuigi enamik neist tegelikult sellesse liitu ei sobi, olles pigem traditsionaalsed, tugevalt regilioossed, omajagu korrumpeerunud – aga EL loodab nad liberaalse kirvega halastamatult endasuguseks meisterdada. Isegi Türgit taheti liikmeks, aga siis vist mõisteti, et Erdogan on von der Leyenile, Macronile, Merzile ja teistele euroeliidi esindajatele liiga kõva pähkel ja juhitamatu mürsk, ning miljonite türklaste vaba pääs euroliitu on isegi Brüsseli migrandilembidele liig.
Impeeriumid kukuvad sageli kokku just seetõttu, et nad laienevad liiga palju. Kui Makedoonia Aleksander jõudis Indiasse, oli tema side Kreekaga juba nõrgaks muutunud. Balkan on hea näide sellest, kuidas eurorahade juurde pääsenud vaesed riigid jätkavad korruptiivselt, kiidavad küll heaks eurokäsulauad, aga sageli ei ela nende järgi (millega Brüssel lojaalsuse nimel lepib). Aga kui Lääne-Euroopa oma uusväärtuste pealesurumisega üle pingutab, võivad need riigid takka üles lööma hakata, see aga võib kujuneda eurolõpu alguseks.
Igatahes on joon Lääne- ja Ida-Euroopa vahel selgelt olemas, nagu kord Ida- ja Lääne-Rooma vahel. Lääne-Euroopa on tugevalt mandunud ja barbarite invasiooni (kaasaja mõistes massimigratsioon) löögi all, Ida-Euroopa elab traditsionalismis ja temal on veel lootust.
Serbia aga on riik keset Euroopat, mis ei pruugi impeeriumiga liituda, sest ta ei anna järele värviliste seksuaalrevolutsioonide lainele. Ka lõhe traditsionalismi ja liberaalsete “uusväärtuste” vahel üha laieneb ning kuna üheks variandiks Ukraina vedamisel liberaalsesse maailma on tema rahastamine EL-i eelarvest paljude toetuste kärpimise kaudu, võib euroliit varsti paljudele vähemkükestavamaks muutuda, seda enam, et ka Brüsselit vapustavad korruptsiooniskandaalid ning Ameerika võib Euroopa üksi jätta.
Venemaa surve ida poolt võib paradoksaalselt euroliitu pigem nõrgestada kui tugevdada, sest enamik meetmeid, millega püütakse Ukrainat aidata ja ennast kaitsta, kujutavad endast euromaksumaksja üha tugevamat tühjaksväänamist.
Aga Serbiat tele-ekraanilt positiivsena vaadata oli omajagu uus elamus.
Uued Uudised