Kas Eesti inimene on oma riigis esikohal? See ei ole retooriline küsimus, vaid väga praktiline mõõdupuu. Kas otsused parandavad või halvendavad eestlaste positsiooni ja toimetulekut oma riigis? Just vastuse järgi sellele küsimusele peaks hindama iga otsust, mis Riigikogus valitsuse eestvedamisel tehakse.
Kui vaadata parlamendis toimuvat ja valitsuskoalitsiooni samme, siis aus vastus on, et juba ammu enam ei ole eestlased oma riigis esikohal.
Inimesed tunnevad seda oma igapäevaelus. Tööpuudus on kasvanud, hinnad tõusevad kiiremini kui palgad ja kindlustunne on kadunud. Lisaks kuuleb Tallinna tänavatel ja kaubanduskeskustes aina vähem eesti keelt ning sisseränne üha suureneb.
Sellises olukorras vajab riik selget suunda, hoida tuleb eelkõige oma inimesi ja piirata sisserännet. Aga selle asemel näeme tänase “lilla teerulli” valitsuse poolt otsuseid, mis liiguvad risti vastupidises suunas. Hoolimata kasvavast tööpuudusest soodustatakse valitsuse poolt välistööjõu sissetoomist.
Esmaspäeval võeti Riigikogus Reformierakonna ja Eesti 200 häältega vastu järjekordsed eelnõud, mis sisserännet soodustavad. See võib liberaalidele ju lühiajaliselt lihtsam tunduda, aga laiemas plaanis tähendab see survet eestlaste palkadele ning vähem tööd ja võimalusi meie inimestele, rääkimata Eesti rahvuse, keele ja kultuuri hääbumisest.
Sisseränne ei vii meid edasi. Ajal, kus avalikud teenused, muuhulgas tervishoid ja haridus, on murdumise äärel just nimelt kiiresti kasvava võõrpäritolu rahvastiku tõttu, tuleb rännet jõuliselt piirata. Lisaks tuleb arvestada, et tulevik ei too töökohti juurde enam samas tempos nagu varem headel aegadel, vaid vastupidi. Tehnoloogia ja tehisintellekti kiire areng hakkavad töökohtade arvu piirama. See võtab veel veidi aega ja on juba alanud IT-valdkonnast, aga jõuab paljudesse teistesse majandusharudesse ning on suure tõenäosusega üha kiirenev ja pöördumatu protsess. Seetõttu on vaja teistsugust lähenemist.
Eesti majandust ei ehitata üles odavale võõrtööjõule. See peab tuginema kõrge lisandväärtusega ettevõtlusele, taskukohasele energiale ja mõistlikule maksukeskkonnale. Ettevõtetel peab olema siin lihtne ja kuluefektiivne tegutseda, et maksta inimestele korralikku palka. Kui aga sisendkulud, energia, tööjõumaksud ning lõivud ja aktsiisid on liiga kõrged, siis majandus paratamatult hääbub ja töökohad kaovad.
Maksud peavad olema madalad ja stabiilsed, mitte osa lõputust maksurallist. Inimestel ja ettevõtetel peab olema kindlus, et töö tegemine tasub ära, ja usk paremasse homsesse. Keerulises välis- ja julgeolekukeskkonnas peavad valitsus ja riik paanika tekitamise asemel ajama tasakaalukat poliitikat, võtma osa majandust paratamatult tabavatest löökidest enda peale ning olema oma inimeste ja ettevõtete jaoks puhvriks, mis aitab keerulistest aegadest läbi uue tõusu poole.
Tänaseks on suures osas Euroopast selge, et liberaalid on nii majandus- kui rändepoliitikas läbi kukkunud ja rahvuskonservatiivide eestvedamisel tuleb seada uued sihid, teha teistmoodi kui varem. Liikuda rahvusriikidele tugineva tugeva Euroopa poole.
Meie jaoks on see lihtne, sest EKRE on olnud veendumusel, et Eesti peab olema koht, kus eestlastel on hea elada, töötada ja lapsi kasvatada. Kus asju saab alati ajada eesti keeles ning kus palk kasvab kiiremini kui hinnad. Kus pingutamine viib edasi ja ettevõtlus toob tulu.
See on täiesti saavutatav, aga see eeldab teistsuguseid valikuid kui need, mida seni on tehtud.
Halva näitena võib tuua eilse istungi Riigikogus, kus valitsuse “lilla teerull”, sisserännet soodustades, sõitis taas üle Eesti inimeste töökohtadest ja tulevikust. See ei jää aga enam kestma, sest valimisteni on jäänud vähem kui aasta.
Sageli öeldakse, et kui valimised midagi päriselt muudaksid, oleksid need ammu ära keelatud. Eestis toimub midagi sarnast, lihtsalt keelamise asemel toimub järjepidev masside mõjutamine ja uute protestiparteide loomine koostöös e-hääletusega, et heausksete inimeste pahameel liberaalidele sobivas suunas kanaliseerida ja tegelikke muutusi vältida. Viimatine näide on Eesti 200 ja tema tegevus Riigikogus ning küllap on tähelepanelikumad märganud, et niiditõmbajate poolt on välja veeretatud ka järgmine nn “uus jõud”, kes räägib juttu, mis valijale võiks meeldida, aga kellelt ei tasu oodata otsuseid Eesti inimeste huvides.
Tegelik muutus ei sünni üheks valimistsükliks kokku pandud protestiparteidest. See tuleb erakondadest, kes seisavad järjepidevalt kindlate põhimõtete eest ja on valmis ka päriselt tegutsema, ning inimeste toetusest valimistel. Muutus sünnib siis, kui piisavalt paljud ütlevad, et aitab küll, ja teevad selle otsuse ka valimistel. E-valimiste tulemusi ei saa lõputult liberaalsesse suunda kallutada. Kuskil tuleb piir ette ja tegelikult on see piir juba käes.
Meist endist sõltub, kas Eesti kuulub ka päriselt eestlastele või jääb see vaid sõnades nii ja meid ootab liivlaste saatus. Selleks, et olukorda muuta, on EKRE-l vaja sinu häält ja toetust. Mitte lihtsalt protestiks, vaid selleks, et teha pööre. Et suunata Eesti tagasi kursile, mille sihiks on tugev ja jõukas eestlaste rahvusriik.
Siim Pohlak, Riigikogu liige (EKRE)