Maakoolide probleem vajab laiemat, lisaks hariduslikule küljele ka regionaalpoliitikat hõlmavat käsitlust.
Eestis on viimastel aastakümnetel mõne üksiku erandiga olnud võimul valitsused, kes on alahinnanud maapiirkondade elanikest tühjenemist või halvemal juhul isegi soosinud suundumusi, mis on kaasa toonud maaelu hääbumise ja maakoolide sulgemise.
Kodulähedase kooli olemasolu on kaugtöö võimalusi pakkuval ajastul üks olulisemaid asju, mida maapiirkonda kolivad pereinimesed vaatavad. Looduslähedases keskkonnas asuv personaalsemat lähenemist ja turvalist keskkonda pakkuv väikekool võib pere tulevase elukoha valikul olla määrav tegur. Seetõttu tuleb luua tugisüsteem kodulähedaste maakoolide hoidmiseks.
Praegu haridusministri poolt välja käidud maakoolide meede on loomulikult parem kui mitte midagi, aga pikema kindlustunde andmiseks on vaja luua püsiv täiendav rahastusmeede maapiirkondade väikekoolidele ja toetada 1–6-klassiliste koolide asemel ka 1–9-klassilisi koole. Vastasel juhul võib praegune tore algatus anda tagurpidise tulemuse ja motiveerida omavalitsusi tänaste kodulähedaste põhikoolide kolmandat kooliastet sulgema, et toetusele kvalifitseeruda.
Samal ajal on lisaks kodulähedaste maakoolide rahalisele toetamisele vaja pöörata tähelepanu regionaalpoliitikale laiemalt, soosida ja soodustada maal elamist ja maale kolimist – säilitada ja arendada infrastruktuuri ning toetada kaugtöö tegemise võimalusi.
Siim Pohlak, riigikogu liige (EKRE)