EKRE noorteühendus Sinine Äratus valis äsja oma uueks esimeheks riigiteaduste üliõpilase Eino Rantaneni (21). Uus esimees Eino Rantanen on Sinise Äratuse liige 2018. aastast ja alates 2020. aastast ka Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna Tartu linna ringkonna liige.
”Eesolev aasta toob endaga kaasa uusi võimalusi ning kavatsen anda oma panuse selleks, et Sinine Äratus muutuks veelgi aktiivsemaks ja võimsamaks jõuks avalikul areenil,” rõhutab Eino Rantanen.
Eino Rantanen on sündinud Helsingis, seejärel kolis koos vanematega Luksemburgi, kus elas 13 aastat ja lõpetas kooli. 2018. aastal siirdus ta elama Eestisse ja õppima Tartu ülikooli.
Miks teile poliitika huvi pakkuma hakkas?
See huvi on ajapikku arenenud, arvan, et see tärkas mõned aastad tagasi ja olen ise seda huvi toitnud üha rohkem – lugenud palju, hoidnud end uudistega kursis. Ise sekkuma ajendas tahe olukorda enda nägemise järgi paremaks muuta.
Mis kallutas teid maailmavaateliselt just sinna, kus te olete?
Algas paljuski 2016. aasta USA presidendi valimistest ja kõigest, mis sellega kaasnes. Kogu see poliitilise ebakorrektsuse kultuur. Vaadates sotsiaalseid ja demograafilisi trende ja üldisemaid ühiskonnailminguid, siis saan järeldada, et midagi on väga valesti. Näiteks, mis põhjustab selle, et eestlasi enam ei sünni või mis tagajärjed on sellel, et Euroopasse suundub aina rohkem migrante.
Olles elanud mujal, mis Eestisse tulles ehmatas, kuidas kohanesite?
Mul väga suurt kultuurišokki õnneks ei olnud. Ka välismaal elades käisin koolivaheaegadel ikkagi Eestis vanaemal külas. Keel oli suus, kuigi koolis pole õppinud (Eino ema on eestlane ja isa soomlane – toim.). Kohanemine läks väga kiiresti.
Kuidas te „Sinise Äratuse“ leidsite?
See algas sellest, kui EKRE hakkas rohkem areenile tõusma ja selle kaudu sain teada, et neil on ka noorteühendus olemas. Vaatasin, mida nad teevad ja vist 2018. veebruaris, kui olin Eestis vaheajal, läksin „Sinise Äratuse“ üritusele, milleks oli iga-aastane rahvusvaheline konverents „Etnofutur“, ja seal tutvusin inimestega. Eestisse elama tulles hakkasingi nende üritustel käima ja 2019. aasta jaanuaris liitusin nendega.
Millised uueesimehena noorteühenduse plaanid on?
Üks, millele ma kindlasti tahan rõhuda, on organisatoorse poole parandamine, mis tähendab seda, et süsteem toimiks paremini, et inimestel oleks selged rollid, selged teemad, perioodiliselt tehakse ülevaateid ja kokkuvõtteid. Teine osa hõlmab üritusi, mida hakata korraldama enam nii organisatsioonisiseselt kui ka avalikkuse. Olgu nendeks avalikud koosolekud või manifestatsioonid tänavatel. Kolmandaks on see, et oleksime ka meedias rohkem nähtaval – saadame välja pressiteateid ja loome ise erinevat meediasisu.
Kuidas noorte seas tundub, kas rahvuskonservatism on tõusuteel?
Meil on liikmeskond iga aastaga kasvanud. Meil on ligi paarsada liiget, mis on veel väike arv. Aga oluline, et liikmed on aktiivsed ja valmis panustama.
Mis on „Sinise Äratuse“ tegevuse põhiline suund?
Me võtsime just üldkoosolekul vastu nö poliitilise programmi ja seal on kõik need punktid kirjas kolme suurema rubriigi all, milleks on eesti rahvus Eesti loodus, Eesti iseseisvus.
Oleme kindlasti valmis kasutama ka uudseid lahendusi, isegi radikaalseid ja ebatraditsionaalset lähenemist probleemide lahendamisel, üritades olla teerajaja ja suunanäitaja, kes loob tuleviku rahvuslust. Samas süvendame koostööd ka erakonnaga.