Ursula von der Leyenit ja mitmeid Euroopa pealinnasid kuulates algaks sõda Venemaaga justkui juba homme. Geopolitoloog Alexandre Del Valle seda ei usu: ta näeb seda bluffina, mille eesmärk on riikide vetoõigus ära võtta ja avada tee Euroopa Ühendriikidele. Jagame tema analüüsi.
Retsept on sama vana kui aeg, mis seisneb vaenlase määramises piiridel, et ühendada mingi ühiskond tervikuks, mis ilma ühtsuseta ei püsiks. Bismarck kasutas seda varianti 1870. aastal, kui sõda Prantsusmaa vastu võimaldas tal koondada Saksa riigid ühte Reichi, milles eraldi olles poleks nad ilma Preisimaata hakkama saanud. Hiljutises videos selgitab Alexandre Del Valle, et Euroopa Liidu agitatsioon Venemaa vastu hõlmab sama protsessi.
Sõda, mis ei ole kõigi oma
Geopolitoloog alustab kasulikust meeldetuletusest, kuna oleme harjunud rääkima NATO-st kui blokist: allianss on leping ja selle artikkel 5 ei kohusta ühtegi selle liiget vägesid kuhugi saatma. „NATO ei ole organisatsioon, mis saab sundida Prantsusmaad, Poolat ja Itaaliat sõdureid sõtta saatma. Iga riik otsustab suveräänselt,“ rõhutab ta.
Kuid kõigil Euroopa riikidel pole Moskvaga sama minevikku. Balti riigid ja Poola peavad Venemaaga seotud rasket ajaloolist vaidlust, mida Del Valle peab „täiesti austusväärseks“, samas kui Prantsusmaal, Itaalial, Saksamaal ja Austrial polnud sellist vaidlust ning nad tegid äri „vastastikku kasulike partneritena“, nagu näitasid Nord Streami gaasijuhtmed.
Del Valle kritiseerib Euroopa diplomaatia juhti, eestlannat Kaja Kallast, soovi eest, et kogu liit võtaks vastutuse tema riigi probleemidest, mis viib meid „konflikti, mis pole meie oma“.
Del Valle möönab, et oht ei ole kujuteldav, sest Ukraina relvastamise ja selle abistamise kaudu Venemaa senisele mõjualale üha sügavamale tungimisel peetakse eurooplasi Moskvas vaenlasteks. Ta ei arva aga, et meie juhid tahavad sõda, mida neil oleks raske võita, ja kirjeldab neid hoopis punase rätiga lehvitamas, veendunud, et kõik peatub „sentimeetri kaugusel punasest tsoonist“.
Vetoõigusele lõpu tegemine
Kui nad seda ohtu üles kütavad, ilma sellesse uskumata, siis politoloogi sõnul on see sisepoliitilistel põhjustel. Mõned leiavad, et see on viis diskrediteerida parteisid, kes neid vaidlustavad, süüdistusega koostöös Moskvaga koostöös, Saksamaa AfD vastu ja kõigi nende vastu, kes keelduvad Kiievit relvastamast. Teised kasutavad seda föderaalprojekti edendamiseks ja just see teine kasutusviis meid siin huvitab.
Mida von der Leyen tahaks, on kasutada venelaste vastu ära Venemaa vaenlast ja vajadust liikuda Euroopa kaitse poole, loomulikult mitte Atlandi-ülese, palju integreerituma kaitse poole. See õigustaks […] aluslepingute muutmist ja ühehäälsuse põhimõtte kaotamist. Põhimõtteliselt liikumine Euroopa superriigi poole, Euroopa Ühendriikide loomine. ”
Ühehäälsus on tegelikult see, mis eristab liitu föderaalriigist. Seni kuni see jääb välis- ja kaitsepoliitika küsimustes reegliks, saab iga liikmesriik vetostada otsuse, mis teda kohustab; asendagem see enamuse otsusega ja mistahes valitsusele võidakse kehtestada sanktsioone, relvatarneid või sõtta astumist, mida ta ei soovi.
Oma 2025. aasta septembri kõnes liidu olukorrast palus von der Leyen üleminekut kvalifitseeritud häälteenamusele välispoliitikas, seejärel pakkus ta eelmise aasta veebruaris Münchenis välja vastastikuse kaitsepakti, millega kaasneks ühehäälsuse loobumine. Sellistel nõudmistel poleks rahulikul ajal mingit võimalust edu saavutada ja seetõttu peab sõda tunduma peatselt algavana.
Sama meetodit on rakendatud Šveitsi suhtes
Šveits ei kuulu liitu, kuid meetodit, mis aitab liikmesriikide suveräänsust lõhkuda, rakendatakse sellisena, nagu see on, tema enda ametivõimude abiga. Kõik algas 2022. aasta veebruaris Brüsseli sanktsioonide taaskehtestamisega, Moskva kuulutas see peale, et Šveits ei ole enam neutraalne ja ei saa seetõttu enam vahendajaks olla.
Järgmine samm astuti 16. juunil, kui Riikide Nõukogu võttis 21 poolt- ja 20 vastuhäälega vastu ettepaneku, millega tehti Liidunõukogule ülesandeks pidada Brüsseliga läbirääkimisi julgeoleku- ja kaitsepartnerluse üle, mis peaks võimaldama ühiseid relvaoste ja “Euroopa mandrile rohkem keskendunud julgeolekupoliitikat”. Liidunõukogu, kes alustas ettevalmistavaid läbirääkimisi 2025. aasta juunis, kordab, et see on vaid kavatsuste deklaratsioon, mis ei ole siduv ja on neutraalsusega kooskõlas.
Me teame seda keelt hästi, mis on alati saatnud Euroopa integratsiooni: ükski samm ei kohusta millekski, kui see astutakse, ja iga samm on seejärel argument järgmise vältimatuks muutmiseks. Sanktsioonide näide näitab, mida need kinnitused väärt on, kuna miski ei kohustanud Šveitsi seaduslikult neid tagasi võtma, kuid ometi rakendab see sisuliselt meetmeid, mida Brüssel ellu viib.
Sama kehtib ka kaitsevaldkonna kohta: armee, mis hangib varustust koos euroliiduga ja kujundab oma julgeolekupoliitikat nende eeskujul, sõltub tegelikkuses teiste tehtud valikutest. See sõltuvus muutub veelgi tihedamaks, kui proua von der Leyen on liikmesriikidelt ära võtnud vetoõiguse, mis seni võimaldas mõnel neist protsessi aeglustada.
See partnerlus on järjekordne lüli Šveitsi riigi järkjärgulise allutamise mehhanismis, mille ettekäändeks – nii Berni kui ka Brüsseli jaoks – on Venemaa oht. Neutraliteedialgatuse tagasilükkamine 27. septembril ei tähenda, et võiksime valvsuse kaotada: läbirääkimismandaat peab veel läbima parlamendikomisjonid ning me võitleme selle vastu nii seal kui ka kõigis järgnevates etappides.
Del Valle lõpetab oma video kindral de Gaulle’i tsitaadiga: „Kui Prantsusmaa peab sõda pidama, peab see olema tema enda sõda.“ Šveitsil ei ole sõda pidada vaja ja me keeldume laskmast end teiste sõdadesse kiskuda – olgu põhjuseks siis mingi oht või suured abstraktsed põhimõtted, millesse nende propageerijad ise ei usu.”
Allikas: Les Observateurs